Stsenaariumi kirjutas ja loo lavastas Tabivere Sotsiaalkeskuse ja ühtlasi ka lasteaia juhataja Aune Sepp. Nimi- ja peaosas oli Astrid Aunap, kes mõned aastad tagasi sama lasteaia lõpetas, Lilleprintsiks kehastus tema onupoeg Artur Aunap, kes samuti just selles asutuses omal ajal koolipoisiametiks valmistus. Teised kandvamad osad usaldati lasteaia töötajatele, mudilased said laval olla lillede, liblikate, põrnikate või kärnkonnapoegadena.
?Mõte lavastada lasteaiarahvaga muusikal mõlkus mul meeles juba pikemat aega. Meil on praegu nii võimekad töötajad ja palju lapsi, oli kohe tunne, et sellest võiks tulla midagi ilusat. Sügisel rääkisin oma plaanist ka meie muusikaõpetajale Kristi Tuhkanenile. Koos hakkasimegi plaani pidama, millist muinasjuttu lavastuse aluseks valida,” rääkis Aune Sepp, kes 1980. aastal Tartu muusikakooli laulueriala lõpetas ja aastaid ka muusikaõpetajana töötanud on.
Kirjanduses tuhnides avastati, et Tartu laulustuudio Fa-diees on kirjastanud raamatu, kus sees palju muinasjuttude põhjal loodud laule.
“Valisime välja “Pöial-Liisi”, sest seal on võimalik kõrvaltegelastena kõik mudilased lavale tuua. Talvel kirjutasin õhtutundidel stsenaariumi valmis, valisin laulud nii kõnealusest raamatust kui ka mujalt, kaasa arvatud praeguste estraadilaulude hulgast. Tantsud-liikumised mõtlesin ise välja, laulude fonogrammide eest oleme tänulikud stuudiole Fa-diees,? rääkis Aune.
Vaimukad lavastusnipid
Lavastuses on kasutatud nii palju erinevaid ja vaimukaid nippe, et juba see on elamus omaette. Tütrekest igatsev naine ja nõiamoor peavad oma dialoogi maha näiteks nukkudena, lavastaja Aune, kes loo jutustajana tervikuks seob, etendab juhul, kui lavapilti kähku muuta tuleb, ka lavatöölise rolli. Sama teevad kompleksivabalt kõik osatäitjad. Näiteks kui Kärnkonn Pöial-Liisit akna kaudu oma pojale naiseks röövima tuleb, lippavad kaks asjaosalist kähku vajaliku “aknaga” kohale. Ja et Pöial-Liisil oleks uks, kuhu hiireurgu sisenedes koputada, tassib Hiireemand sellegi kohale. Pääsuke ?lendab? Pöial-Liisit muti-rotirahva käest päästma tõukerattal jne. Ka on teksti veidike kaasajastatud, näiteks küsib Lilleprints loo lõpus Pöial-Liisilt, kas too tahaks tema tüdruk-sõbraks hakata. Sellised nipid, mis lihtsast muinasjutust pisukese paroodiavarjundiga loo teevad, kutsusid esile naerupahvakud ja vaheaplausid ka täiskasvanud publikult.
Küsimusele, kust sellised ideed inimesel, kes paari aasta eest TÜ Avatud Ülikooli hoopis kasvatusteaduste erialal lõpetas, vastas Aune:
“Muusikakoolis õppides käisime Vanemuises lavalise liikumise tundides. Olen kaasa löönud ka suvistes ooperiprojektides, möödunud suvel näiteks ?Carmenis?. Kasuks tuleb ka asjaolu, et käin ise väga palju teatris.”
Abijõud omast käest
“Meil on tõesti praegu hea õpetajate ja õpetajaabide kaader, nendega on lust midagi sellist ette võtta,” tunnistas Aune.
Proove alustati tema sõnul vaid paar nädalat enne etendust, mis tundub lavatüki küpsust ja ladusust silmas pidades lausa uskumatu.
?Minu seisukoht on, et ei ole mõttekas kuude kaupa üht ja sama asja nämmutada. Tüdined ise, tüdinevad kolleegid ja lapsed. Parem on töötada lühikest aega, aga intensiivselt. Proove tegime peaaegu iga päev, vahel ka ülepäeviti, nii oli eelmises proovis õpitu-räägitu veel selgelt meeles, polnud vaja üht ja sama korrata,? jutustas Aune.
Küllap oli tal õigus, sest karakterid olid värvikad, nende lähenemine rollile vaimukas, osatäitjad ilmselgelt oskuslikult valitud. Kui pahur ja tähtis Kärnkonnaemand kogu suguseltsiga pojale pruuti röövimas käis või kui põrnikateseltskond halvustavalt Pöial-Liisit uuris, olid naerust kõveras nii suured kui ka väikesed vaatajad. Muti ja kosjasobitajast Hiireemanda etteaste, kus teemaks Muti ja Pöial-Liisi tulevane ?helge? ühine elu, teenis aga lausa vaheaplausi.
Vapustavalt leidlikud olid ka kostüümid ja neid oli aukartust äratavalt palju. Kõik tuli õmmelda-kombineerida-konstrueerida ise, ka rohelised sukkpüksid konnapere koibade katteks saadi läbi koduse värvipaja, kust õige toon pealegi alles teisel katsel kätte saadi. Enamasti hangiti õmblusmaterjal Tartust Abakhani kangapoest.
“Kostüümid õmbles meil põhilisel Anneli Suvi, kes täitis etendusel ka helitehniku ülesandeid. Pöial-Liisi ehk Astridi ema muretses oma tütrele kõik vajaliku ise,? rääkis Aune.
Küünal vaka alt välja
Tabivere lasteaia Sipsikutele ja Pipidele olid nende elu esimeses muusikalis üles astudes lisaks juhataja Aunele ning muusikaõpetaja Kristile abiks ja toeks Anneli Suvi, Aino Olev, Anneli Kaber, Inna Vesi, Sirje Tänav ja Tiina Leht.
Muusikal kavatsetakse ette kanda ka lasteaia 25. sünnipäeval, mida peetakse oktoobrikuus. Aga loomulikult tuleks nii suurt tööd ja õnnestumist veel paljude suurte ja väikestega jagada. Kus ja millal muusikali suve jooksul veel ette kanda saaks, selle mõtleb lasteaia ja lavastuse juht Aune Sepp lähemal ajal koos valla kultuurijuhi Tiina Tegelmanniga läbi.
KAIE NÕLVAK
