Jaanuari keskel jõudis meediasse ehmatav uudis, et riik on sotsiaalministeeriumi ja hasartmängumaksu nõukogu (HMN) kaudu kõvasti kärpinud laste ja perede eest seisvate organisatsioonide toetussummasid. Võrreldes 2012. aastaga vähenes Eesti Lasterikaste Perede Liidu aastaprojekti toetus tervelt 80 protsenti ning Eesti Kasuperede Liit jäi 2013. aastal toetusest hoopiski ilma. Märkimisväärselt kahanes ka Eesti Lastekaitse Liidule jagatav toetusraha.
Heitlik rahastamine
Olukorras, kus just oli selgunud, et läinud aastal sündis Eestit 600 last vähem kui 2011. aastal ja et meie noored naised lähevad massiliselt ära võõrsile, mõjus selline teade lausa külma dušina. Õnneks lõid vabaühendused ise tugevalt häirekella, mis sundis koalitsioonipoliitikuid tegutsema. Juba mõne päeva pärast kokku tulnud HMN taastas suuremalt jaolt laste ja perede heaolu edendavate organisatsioonidele mõeldud vahendid. Vastasel juhul oleks olnud ohus mitme tänuväärset tööd tegeva ühenduse edasine võimekus.
See suhteliselt õnneliku lõpuga lugu juhtis tähelepanu sügavale ja sisulisele probleemile – lastega tegelevate organisatsioonide rahastamise heitlikkusele. HMNi vahendite jagamine käib sisuliselt sotsiaalministeeriumi kaudu, kus projektitaotlusi ka hinnatakse. Tegu on rahaga, mis koguneb kasiinos mängimas käijate, napsisõprade ja suitsetajate taskust. Teisisõnu – mida rohkem inimesed hasartmänge mängivad, alkoholi joovad ja suitsetades oma tervist rikuvad, seda suurematele summadele on lastega tegelevatel organisatsioonidel lootust. Vaatenurgad on erinevad, aga sellist sõltuvussuhet võib pidada lausa amoraalseks.
Rahastamine riigieelarvest
Samas on laste ja lastega perede elukvaliteedi parandamine üks sotsiaalministeeriumi kesksemaid ülesandeid. Riiklikku perepoliitikat hakkas sotsiaalministeerium koordineerima 2007. aastal, kui valitsuse otsusega sai vastutavaks ministriks sotsiaalminister. Kuna aasta alguse segadused said alguse ajal, kui ametis oli eelmine sotsiaalminister, on minu küsimus Hanno Pevkurile, miks ta ei seisnud selle eest, et tagada organisatsioonide stabiilne rahastamine.
Kui rahastamine toimuks riigieelarvest, saaksid lastele ja peredele pühendunud organisatsioonid nii vajaliku kindlustunde. Samuti suurendaks see nende tegevuse läbipaistvust ja võimaldaks paremini raha kasutamise otstarbekust kontrollida.
Loodan väga, et uus minister Taavi Rõivas võtab selle küsimuse lahendamise oma mureks ja asub tegutsema selle nimel, et ministeeriumi põhikirjalistele eesmärkide täitmiseks jagatakse raha riigieelarvest.
Samuti loodan, et valitsus võtab ka perepoliitika laiemalt oma südameasjaks ja tõestab seda konkreetsete sammudega. Sõnades ja dokumentides on kõik ilus. Valitsuse tegevusprogrammis aastateks 2011–2015 rõhutatakse, et pere- ja rahvastikupoliitika sihiks on luua Eestist peresõbralik riik, kus inimesed soovivad hea meelega lapsi saada ja kasvatada. Laste ja perede arengukavas aastateks 2012–2020 on omakorda kirjas, et selle eesmärgi saavutamine nõuab süsteemset tegevust ning partnerlust, sest just kodanikeühendused ja eeskosteorganisatsioonid peavad riigile ja omavalitsustele abiks olema. Poliitikute jutu järgi on lastega perede, iseäranis lasterikaste perede hea käekäik prioriteet.
Lastega pered vajavad abi
Tegelikkus on aga enam kui kurb. Aasta-aastalt langeb meil sündivus, noored pered, viimasel ajal üha enam ka noored naised hääletavad jalgadega ning lahkuvad kodumaalt. Tuhanded Eesti lapsed kas sünnivad või kasvavad üles välismaal.
Ainult tõhusa sotsiaal- ja majanduspoliitikaga on võimalik meie rahvaarvu vähenemisele piir panna. Sündivuse suurendamine ja lastega peredele suurema toe pakkumine peab saama kõigi erakondade ühiseks väljakutseks.
i
HELJO PIKHOF, SDE aseesimees, riigikogu liige
