Traditsioonilist rahvuslikku stiili mardimaskide meisterdamisel ei järgitud, vaid mindi kaasaegsemat ja karnevalilikumat teed: ?ablooni või oma käe järgi tugevast paberist välja lõigatud mask kaunistati värvilise krepp-paberi ja sätendavate liimidega.
Kostüümid valmistati suurtest jõupaberist kottidest ja suhkrukottidest. Viimased on tänapäeval teatavasti kootud peentest valgetest plastribadest, mistõttu neile sai efektsed valged narmad alla harutada. Paberkottidele oli jälle hea rasvakriitidega igasuguseid aksessuaare, nagu veste, lipse ja muud seesugust peale joonistada. Riidest kaunistusi võis teha mõlemast materjalist kostüümidele. Et mardijooksmine leiab üldjuhul aset pimedas, kinnitati mardikostüümidele ette ja taha helkurpaela tükid.
?Kui väikesed mardisandid külateedel või aleviku valgustamata tänavatel ringi liiguvad, võivad nad autojuhtidele ilma helkurita märkamatuks jääda,? ütles maskide ja kostüümide meisterdamist juhendanud muuseumipedagoog Aili Kalavus.
Kahe päeva jooksul käis muuseumis lõbusalt ja kasulikult aega veetmas umbes kuuskümmend last, kellele peale käelise tegevuse Tootsi-aegsete heade tavade kohaselt ka rosinakringlit pakuti. Koolivaheajaüritust rahastas kultuuriministeerium.
Lukus uksed
Tegelikult said lapsed muuseumis juhiseid ka selle kohta, mida nad mardi- või kadrisantidena kodusid mööda käies kõnelema-laulma peaksid: oleks ju kole küll, kui vägevate kostüümidega sandid seisaksid ukse all kui tummahambad, küsiksid ainult ande. Iseasi, kui paljud uksed martide-kadride koputuse peale üldse avanevad.
?Ühest küljest on aleviku suurtes kortermajades lihtne perest peresse käia, sest kommikoti saab õige vähese kõndimisega täis, aga teisalt on just suurtes majades rohkem neid, kes mardi- ja kadrilaupäeva õhtul korteri- või koguni trepikojaukse kõvasti lukku panevad ega teegi lahti. See on mõnes mõttes kurb, kui lastele niimoodi pettumus valmistatakse. Laps ollakse ju vaid kord elus ja millal siis ikka sanditada kui mitte lapsena,? ütles Aili Kalavus, lisades, et tal endal on lapsepõlve sanditamistest küll kõige paremad mälestused.
Erisegu santidele?
Üleeile õhtupoolikul jäi Jõgeval ?Keskuse? poes mulje, et suurem osa inimesi on siiski lahked sandivõõrustajad, sest kommipakke laoti korvidesse päris usinasti. Üks kassapidajaistki kinnitas, et kommi ostetakse tavalisest tunduvalt rohkem ning et kõige paremini läheb mardilaupäeval kaubaks pakitud karamell. Isegi võtsin paki karamellisegu ja paar pakki mitte kõige kallimaid ?okolaadikomme.
Äkki peaksid kauplused või koguni Kalevi kommivabrik ise hakkama valmistama spetsiaalseid mardi- ja kadrisandisegusid ? suhteliselt odavatest (kes siis sel puhul väga suuri kulutusi teha raatsib!), aga siiski maitsvatest eri sorti karamelli-, nätsu- ja ?okolaadikompvekkidest ning batoonikestest? Mis mõistagi peaksid kõik olema paberiga: paljast kompvekki oma käega mardisandi annikotti panna pole just kuigi hügieeniline.
Nagu selgus, polnud ettevalmistused asjatud. Vaevalt sain poekotid kodus maha toetatud, kui maabus esimene mardisantide dessant. Ning siis veel teine ja kolmaski. Maskid või näomaalingud olid teistel päris andekad ja keelt alla neelanud polnud neist ka keegi: jupi mardilaulujoru oskasid kõik ajada, ühed mängisid veel mininäitemängugi maha. Lisaks sellele tuli mul lahendada ühtekokku kümmekond mõistatust. Millega ma vähemalt 80% ulatuses ka hakkama sain.
Kui kolmas seltskond lahkunud oli, mõtlesin, et võib-olla pannakse mõnikord martide ees uks lukku ka sellepärast, et varutud kommitagavara lihtsalt juba otsa on saanud. Mul endal oleks neljandale seltskonnale komme ainult näpuotsaga jätkunud, ülejäänud osa annist oleks tulnud ?välja maksta? küpsistes või õuntes. Õnneks selgus siiski, et mardisantide vool meie trepikotta oli sedakorda lõppenud.
Veel üks mõte tuli väikeste sanditajate askeldamist vaadates: sandiks käimisel saadud suhtlemis- ja esinemiskogemus kulub neile ilmselt edaspidises elus marjaks ära.
RIINA MÄGI
