Tahaksin koos lugejaga mõtiskleda selle üle, kuhu läheb eesti kool. Kool ei ole vaid selleks otstarbeks ehitatud hoone ning koolivõrgu arengukava ei peaks olema ainult otsustamine selle üle, kas koole sulgeda või neid juurde luua.
Koolist võib rääkida, lähtudes erinevatest seisukohtadest. Lähtun selles kirjatükis koolist kui haridusteenuse pakkumise vormist. Nõukogude ajal ei tuntud haridussüsteemi kui tervikut, vaid kooli eesmärgiks oli olla üks osa propagandaaparaadist.
Inimesed oskavad haridust väärtustada
Arvan, et paljud probleemid tulenevad sellest, et nii mõnedki inimesed näevad kooli ka praegu kui riigi hääletoru ega taha sellest seisukohast kuidagi taganeda. Sellist suhtumise näitab ka problemaatika, mis on puhkenud usuõpetuse kohustuslikuks muutmise teemadel.
Tänapäeva demokraatlikus ühiskonnas elavad inimesed väärtustavad oluliselt järeltulijate elukvaliteeti ning soovivad neile anda head haridust, mis kindlustaks laste tuleviku.
On selge, et mida mitmekesisemad on lapsevanemate nägemused oma laste tulevikust, seda erinevamad on nende ootused hariduse osas.
Eesti ühiskond on liikumas heaoluühiskonna poole, kuid aeg-ajalt tundub, et meie koolisüsteem ei paku võimalust oma laste tulevikku vabalt valida. Põhjendatud pole arusaam, et lapsevanemad ootavad kõik ainult võimalust oma lapse paigutamiseks eliitkooli, asugu see siis kodunt nii kaugel kui tahes. Arvan, et paljud vanemad eelistaksid lapsele eliitkooli asemel pakkuda väikest külakooli või kooli kodu lähedal, kust koduaknad ära paistavad.
Tänapäeval on väga oluline ka kooli ühtne vaim ning asjalik toetav suhtumine õpiraskuste lahendamisel.
Vanemad ei saa teenusepakkujat valida
Julgen väita, et koolide, selle võrgustiku kujunemise ja arengu üle arutades neid viimaseid aspekte just eriti sageli ei arvestata. Nii kaob vanematel võimalus teenust valida ning haridusasutused kurdavad, et lapsevanemad ei tunne kooli tegemiste vastu huvi.
Eestis on tasapisi harjutud gümnaasiumide võrdlemisega, kuid selgusetu on, kust peaks vanem saama teavet, millist kooli valida oma alles esimesse klassi mineva lapse jaoks. Mil viisil saab lapsevanem teada, mida reaalselt tehakse tema lapse heaks haridusasutuses, mis reklaamib end õpilassõbraliku koolina?
Tänapäevane kool eeldab, et olemas on õppimiseks ehitatud või kohandatud hoone, vajalik materiaalne baas ja vastavat kompetentsi omavad õpetajad. Sellest aga ei piisa tegelikult kõigi ootuste täitmiseks, mis haridusteenusele esitatakse. Laste arvu kasv klassis toob kaasa koolikiusamise tormilise kasvu. Ühe sotsiaalpedagoogi ametikoha loomine on küll organisatoorselt suurte inimhulkade juhtimiseks ülivajalik, kuid see ei aita oluliselt lahendada kiusamisprobleeme, vaid võimaldab seda nähtust ainult veidi ohjeldada.
Olulisemaks kiusamist ohjeldavaks teguriks on kindlasti laste ja täiskasvanute arvu suhe koolis. Mida rohkem on koolis ühe lapse kohta täiskasvanuid, seda rohkem on järelikult pedagooge, kes jälgivad ja mõistavad õpilasi, näitavad head eeskuju ning vajadusel kaitsevad lapsi vägivalla eest.
Õpetaja on ka innustaja
Kool on enamiku jaoks asutus, kus õpilased omandavad teadmisi. Tänapäevane haridus eeldab, et õpetaja ei ole põhikoolis vaid loengupidaja rollis, vaid üha rohkem ka grupijuht aruteludes ning innustaja. Kuidas peab aga kõigi nende ülesannetega hakkama saama pedagoog, kelle klassis on üle kolmekümne õpilase?
Millegipärast on levinud arvamus, et reegel, mille järgi hästi koostööd tegeva grupi suurus ei tohiks ületada kahtteist inimest, koolis ei kehti. Selle asemel imestatakse, miks lapsed ei saa tunnis räägitust aru või miks õpetajad on nii masendunud ja räägivad, et lapsed ei taha õppida.
Probleemsetest lastest ei taheta rääkida
Viimasel ajal räägitakse palju riigieksamite tulemustest. Ometi käib koolides ka palju õpilasi, kes ei jõuagi oma õpitulemustega riigieksamiteni. Kuidas on lood nende laste toetamisega, kellel on õpiraskused? Kriminaalpreventatsiooni alased uurimused ütlevad, et 20 protsenti õigusrikkujatest sooritab 80 protsenti kuritegudest. Minu kogemused näitavad, et umbes kümnendik õpilasi on sellised, kes vajaksid lisaks kooli toele ka tõhusat õpiabi.
Nende õpilaste puhul on oht koolist välja langeda suur. Nooruk, kes on koolist välja langenud, on teistest palju haavatavam nii sõltuvusainete tarvitamise, kuritegeliku käitumise kui ka kuritegevuse ohvriks langemise osas.
Kui kõrvutada koolid õpilaste ja õpetajate arvu järgi, on vist üsna selge, millistes haridusasutustes saab laps probleemide korral kergemini abi. Rahalise abi peale õpiraskuste ületamisel ei tasu eriti loota, sest selles mõttes on enamik koole üsna sarnases seisus. Raha selleks ei ole, kui ehk mõne õpetaja või logopeedi palk välja arvata, kes teevad kümne lapsega iga nädal ühe kõneravi tunni.
Kallid ametnikud, enne kui otsustate, millist kooli on vaja sulgeda ja millist mitte, tehke nii, et haridusturul tekiks tõeline pakkumiste paljusus ja lapsevanem saaks teenust valida. Küllap siis selgub ka, milline kool on tegelikult jätkusuutlik ja milline lihtsalt raharöövel.
Eestis on aga levinud arvamus, et jätkusuutlik kool on selline, mille lõpetanud võistlevad parimate kohtade pärast gümnaasiumis või mis võimaldavad sama kooli baasil edasi õppida mainekas kõrgkoolis. Lapsevanema seisukohalt vaadatuna oleks nii mõnigi vanem huvitatud hoopis sellisest haridusasutusest, kus tema lapse eest võideldakse. Kus eelistatakse õpiabi arendamist näiteks inglise keele eriklassile, sest kõige jaoks koolil korraga enamasti raha ei jätku ning tuleb teha valikuid.
ILMAR PAJUMÄGI,
Jõgeva Gümnaasiumi sotsiaalpedagoog
