Lapsevanema puudulik huvi takistab lapse arengut

Minu lapsepõlv möödus ekraanivabalt. Suurema osa ajast veetsin õues sõpradega mängides ja seiklusi otsides. Tean hästi ohtusid, mis seal varitsevad ja oskan nendest ka oma lastega rääkida, kuid tänapäeval toimub laste elu enamasti virtuaalmaailmas, mis on mulle võõras ja seetõttu ka hirmuäratav.


Ometi olen jätkuvalt kindel, et mäng ja seiklused on lapse arengule hädavajalikud ning hiljuti sain kinnitust, et see kehtib ka internetimängude kohta. Paraku tean omast käest, et selle tõdemuseni jõudmiseks tuleb minusugustel sageli vaeva näha.
Veel mõned kuud tagasi olin ka ise selle eest väljas, et iga hinna eest laste ekraaniaega vähendada ja neid õue mängima ajada. Silmanägemise ega vähese liikumise pärast ma tegelikult muret ei tundnud, sest suures pildis on sellega siiski hästi. Ent hirmujutud küberruumis toimuvast tekitasid minus aeg-ajalt külmavärinaid küll. Rääkimata kiusamisest, mis teeb üha rohkem kurja just virtuaalmaailmas.
Kõik on kinni mõttelaadis. Hiljuti sattus mulle kätte rahvusvaheline Laste Nõuandva Paneeli uuring, millest selgus, et kuigi suurem osa teismelisi mängib iga päev arvutimänge, ei näita lapsevanemad selle vastu üles piisavalt huvi ega mõista mängimisega seotud positiivset mõju. Tundsin seda lugedes end kohe ära ning jõudsin kiiresti tõdemuseni, et mõneti on see ka loomupärane – kõik, mis on võõras, tundub hirmuäratav. See, kes online-mängude maailmas ei orienteeru, mõtlebki esmalt võimalikele ohtudele, mitte positiivsele. 
Kõige enam nõuab muutuse saavutamiseks pingutust töö mõttelaadiga, mille kohaselt ei pea muutma lapsi, vaid iseennast. Probleem pole lastes ja internetis mängimises, vaid selles, et meie vanematena ei suuda oma kogemustest lahti lasta ja aktsepteerida, et tänapäeva maailm ja mängud on muutunud. Meil pole aega või huvi rääkida lastega arvutimängudest ja seal toimuvast, mängida koos lastega ja märgata võimalike konfliktide teket, mis sageli on üks küberkiusamise ilming.
Kui ma selle muutuse endas aktsepteerisin ja ühel laupäeval ise lapsele välja pakkusin, et võiksime koos mõnd arvutimängu mängida, oli tulemus üllatav. Mängu käigus sain teada, kuidas see arendab suhtlusoskust, võõrkeeli, kujutlusvõimet, loovust ning loogilist ja strateegilist mõtlemist. Tänapäeva mängud nõuavad tiimitööd ja see on hea viis harjutada eri rolle. 
Võrdlesin seda kõike enda lapsepõlvekogemustega ja avastasin, et need maailmad ei erinegi nii palju. Nüüd saime lapsega rääkida ka minu hirmudest – me vestlesime pikalt mängukeskkondades võimalike pettuste ohvriks langemisest ning sellest, kuidas küberkiusamisega toime tulla. Reaalsete näidete varal saime rääkida, et sarnaselt päriselule ei tohiks ka internetis teha kunagi kellelgi midagi sellist, mida sa ei taha, et sulle endale tehakse. Isegi kui tegu on ainult mänguga. 
Internetis on halba, aga ka väga palju head. Mis peamine, mõistsin ühise mängu käigus, et last pidevalt hoiatades ja ohtudega ähvardades takistan tema enesekindluse arengut ja avatust oma muresid ja rõõme jagada. Ning ühel hetkel ei julge ta enam rääkidagi, kui kogeb midagi halba kas pärismaailmas või internetis. Igapäevase hoiatamise või juurdepääsu blokeerimise asemel on olulisem ise asjaga kaasas olla, lapse tegemiste vastu rohkem huvi tunda ja leida tasakaal interneti ja muu maailma vahel. Julgustan kõiki lapsevanemaid selleks aega võtma!

Holger Haljand,
Telia Eesti erakliendiüksusejuht ja lapsevanem

blog comments powered by Disqus