Järg 12. märtsil ilmunud osale
Isa oli pahane ja ütles, et miks ta seda pidi tegema, ta paneb ise ennast Omakaitsesse kirja, kui tahab.
10. augustil käis isa Voldis Omakaitse staabis (mõisaaegne magasiait). Ta oligi Kukruse rühmas kirjas. Sai vene vintpüssi ja padruneid. Isa ütles relva kohta, et see on Mossini vintpüss ja tema sõdis sellisega juba ilmasõjas. Isa näitas mulle, kuidas seda püssi laadida ja lubas mul ka tühja püssi klõpsutada. Sellest oskan ma nüüd kindlasti lasta, iseasi, kas julgen.
28. augustil vabastati Tallinn.
Sügisel käis ühel päeval meie juures isa õde Hilda. Meil on lähisugulaste hulgas mitu Hildat, sellepärast kutsuti teda vana-Hildaks. Ta ütles, et ta pole mulle mitte tädi, vaid sõtse. Ta tahtis käia kõik sugulased läbi, et näha, palju meid ellu on jäänud.
8. septembri rindeteadetes öeldi, et Leningrad võeti katlasse. Der Landessender Reval on nüüd raadio, mis aeg-ajalt eestikeelseid saateid edasi annab. Tallinna nimetataksegi nüüd Revaliks.
Saksa ohvitser Müller käis meil, pudel prantsuse konjakit kaasas. Ka Elken tuli meile. Tema purssis natuke saksa keelt, isa ja Müller rääkisid vene keeles. Konjakipudel oli ilus, madal ja ilusa sildiga. See lubati mulle, kui tühjaks saab. Minul oli mure, et vatravad nii kaua, viimaks ei joogi tühjaks ja siis jään pudelist ilma.
Hakkasin jälle koolis käima, nüüd teises klassis. Endiselt olime neli klassi ühes ruumis koos. Uusi õpikuid veel ei saanud, tarvitasime eelmise aasta lugemikke ja rehkendusõpikuid. Hakati õpetama ka saksa keelt. Õpetaja Aadam Pääsuke olevat surnud, uus õpetaja oli naisterahvas perekonnanimega Kiis. Voldis oli räägitud, et Aadam oli kommunist. Isa ütles, et ehk oli sama palju kommunist nagu Auliski, kes tapeti.
Detsembris pani isa ühel päeval hobuse ette ja viis mind Tartusse lastekliinikusse. Ma olen väga kõhn ja Voldi arst Beljajev olevat öelnud, et mul võib olla laiuss.
Sõitma hakkasime peaaegu öösel. Mind pakiti hoolega tekkide sisse, sest oli väga külm.
Narva mäest alla sõites nägin kahel pool tänavat varemeid, mis veel kohati tossasid. Vabadussilla kohal oli üle jõe laudadest ehitis ja selle sees valati uut silda. Kivisillast olid järel vaid madalad otsad ja mõned kivihunnikud. Sõitsime Vallikraavi tänavat pidi üles suure tellistest hooneni, mis oligi lastekliinik. Pidin nädalaks haiglasse jääma, selle aja sees peab uss välja tulema. Ei tea, kuidas seda tehakse, kas meelitatakse vilega nagu tsirkuses? Igatahes arvasin, et see saab hirmus olema. Minuga ühes palatis oli tüdruk, kellel oli pea kinni seotud. Aga ta liikus ringi ega tundnud ennast halvasti.
Ühel päeval ei antud mulle süüa, vaid ainult teed, mille sees justkui saiapuru. Ussi siiski ei ilmunud ja fakiiri ei toodud. Jõuti otsusele, et mul pole mingit sorti usse.
Isa pidi mulle jälle hobusega järele tulema, sest rongile ei pääsenud — seal sõitsid pidevalt sõdurid.
Enne jõulu lõbustasime end veel sellega, et sõitsime Riikjärve Unoga Nabaristist sakslaste metsaveoautoga palgikoorma otsas Tabivere jaama. Kui auto tuli, tõstsime käe ja sõdurid tõstsid meid turjast nagu kassipoegi koorma otsa. Tee peal õpetasid meile saksa keelt. Jaamas ütlesid mehed meile naerdes „Auf wiedersehen“ ja me kõndisime jala koju tagasi.
Talv oli külm, nagu novembris külmale läks, nii jäi.
Jõulude eel käisime isaga hobusega kuuske toomas. Sõitsime ka ringi ümber kaheharulise jõuluvana-kuuse, mis nüüd jälle meie oma oli. Ilusa kuuse leidsime Vuhkamäe tagant. Kuusele panin mõned valged küünlad, mis veel vabariigi ajast alles. Järgmiseks aastaks jäi veel ka. Panin ka kanaarilinnu, piparkooke ja omatehtud ehteid.
Tapeti siga, tehti sülti, pasteeti, vorste ja palju muud. Isa kasvatas linnaseid, praadis neid ahjus ja tegi õlut. Ta tegi sellise, mida mina ka juua võin. Isa ütles, et niikaua, kui talu meie käes on, pole meil häda midagi.
Vana aasta õhtul läksime kõik kolmekesi Maarja-Magdaleenasse kirikusse. Kirikus oli imeilus kuusk ja küünlad, mis olevat saadetud Saksamaalt. Isal ja emal oli siin palju tuttavaid, sest nad olid siinkandis sündinud. Ka sugulasi kohtasime kirikus. Mindki on ristinud selle kiriku õpetaja, kuigi olen sündinud Kambjas.
Ma ei olnud sellist sõitu veel varem näinud, kui on korraga palju hobuseid ja neil on kellad ja kuljused kaelas.
Pärast kirikut sõitsime sugulaste juurde Maidu tallu uut aastat vastu võtma.
1. jaanuar 1941. Eestimaa riigilipp on nüüd sakslaste punane, mille keskel valges sõõris haakrist.Täna kuulutas Lietzmann raadios, et nüüdsest juhib Eestimaad Adolf Hitler ja endine Eesti Vabariik on minevikunähtus. Lietzmann oli SA Obergruppenführer ja kõige kõrgem ülemus Tallinnas. Omavalitsuse juhiks sai dr Mäe. Rahva sees liikus jutt, et kui lambalt küsiti, kes su paljaks pügas, siis lammas vastas „määe!“ Varem kirjutati lihtsalt Litzmann, aga kui rahvas hakkas anekdoote liikvele laskma, siis lisati nimele e, et hääldataks Liitzmann.
Rahvajutt oli aga selline, et talumees tuli lehmaga Saksa patrullile vastu ja kui temalt küsiti isikutunnistust ehk ausweissi, siis vastanud mees, et minul on aus veis jah, ega ta mõni lits mees ole!
Saksa sõduritele hakati korjama sooje riideid, Saksamaalt olevat juba korjatud 16 miljonit eset.
Tartus hakati tegema soolatud õlgedest saapaid. Need sobivat hästi valvepostil seisjatele.
Veebruaris olid õues kõrged hanged, aiast kõrgemad. Tegime naabripoisiga hangede sisse pikad tunnelid, mina oma ja tema oma õue. Evaldil oli tunneli lõpus ka lumest kindlus ja palju kuule. Pidasime ka lumesõda, kuid tema kuulid olid väga valusad, sest ta oli need veega üle valanud.
Ühel päeval läks isa hobusega Maidule ja võttis mind kaasa. Sõitsime mööda ka Pataste kõrtsist. Sinna kivist aita või lauta olid elama pandud Vene sõjavangid. Hoone polnud köetav ja vangid olid õhukeselt riides. Kes ära suri, visati samasse kõrvale kaevatud auku. Isa ütles, et seal on näha surnud inimesed, aga mina ei julgenud vaadata.
Pataste mäe otsast pöörasime Välgi poole, Kirja poe juurest Vara poole ja siis tuligi varsti Maidu talu.
i
PAUL TOOTS
