Järg 15. jaanuaril ilmunud osale
Minule tuli selle peale meelde, et kui me Küti tallu kolisime, oli seal sahvri lakas inimese pealuu, mille isa keldri taha maha mattis. Võib-olla tuleb see ka sealt välja ja hakkab kodukäijaks!
Looduses on palju seletamatut
Keegi sugulastest jutustas, et nägi kord suvel, kuidas rehetoas olviaugust punane kera sisse tuli, mööda musti seinapalke veeres, susises ja väikese paugu järel kuhugi kadus. Olnud umbes kartuli suurune. See olnud ilmselt ennustus, sest järgmisel aastal samal ajal oli välk elumajja löönud ja see põlenud maani maha. Ja eelmisel aastal olid esimese lume ajal kõik rotid majast ära läinud, nii et rada oli lumel näha. See pidi olema ka enne, et midagi halba hakkab juhtuma. See oli olnud minu emapoolse vanaema ja vanaisa Mari ja Juhani ajal. Ema rääkis, et tema polnud siis veel sündinud ja teised õed-vennad olid ka väikesed.
Isa rääkis, et kui nemad emaga veel poodi pidasid, tulid ühekorra Tartust hobusega kaupa toomast koju ja Inglimäel oli selja taga olnud suur piksepilv päikese ees. Natuke oli vihma ka tulnud. Ja siis nad olid näinud, et hobuse kõrvade ja looga peal tantsinud sinised tulukesed nagu väikesed kuradid. Siis tundnud isa, et midagi säriseb kaabu peal. Võttis kaabu peast, aga tuld kusagil ei olnud. Aga nüüd hakanud juuksed särisema. Ka piitsavarre otsas olnud näha sinist tuld. Kui juba üle Inglimäe said, siis kadusid tuled.
Mina vaatasin laua äärest ikka sinna Koosu toa poole, et millal ta tagasi tuleb. Mõisani Jaan hakkas bajaani mängima. Mul läks nägu iseenesest naerule. Ta mängis tuttavaid tantsulugusid ja kui kõik suurest pudelist veidi maitsnud olid, hakati laulma “Meil aiaäärne tänavas” ja teisi laule. Sarvikulgi kirikusse asja! Naabritalu perenaine rääkis loo Välgi külast. Seal on vana kalmistu, kuhu juba seitsesada aastat maetud oli, ja kõrge mäe otsas Välgi kirik. Seal kirikus oli korra nähtud, kuidas vanasarvik õpetaja jutluse ajal nurgas hobusenahka venitanud. Sinna oli ta pannud kirja need, kes kirikus jutluse ajal magasid, aga nahk oli juba nii täis kriibitud, et enam ei mahtunud ja oli vaja seda venitada. Need, kelle nimed naha peal kirjas, pidid olema vanatoi saak. Magajaid oli jutluse ajal palju, keda see nii väga huvitas: sai vaid kõrtsiskäimise eest noomida. Vahepeal lauldi ka jõululaule. Kui Jaan bajaani käest pani, hakkasid naised loomadest rääkima, meestel tuli sõjajutt. Räägiti Moskva ja Eesti vahelistest läbirääkimistest ja sellest, et Võrus olevat juba Vene sõdureid nähtud. Keegi oli kuulnud, et Põltsamaalgi olevat Vene väed juba sees. Kui poole öö ajal koju minema hakati, olin mina jõudnud juba mitu korda magama jääda ja üles ärgata. Erakordselt külm talv 17. jaanuaril 1940 näitas kraadiklaas meie toa akna taga 44 kraadi külma. Isa rääkis, et tema vanaisa olla rääkinud: 1740. aastal oli olnud nii külm talv, et terve Läänemeri kinni külmus. Kaks aastat enne seda olnud ka väga külm talv ja veel juuli alguses olid heinamaad jääs. Isa viis mu õhtul välja virmalisi vaatama. Värvid vaheldusid ja vehklesid taevas. Kõik oli vaikne, ainult aeg-ajalt praksatasid aiateibad. Isa ütles, et vanarahvas pidavat virmalisi nõidade peoks, kes luua seljas sabatile sõidavad. Mis nad tegelikult on, seda ei tea. Mina tahtsin ka luua seljas sõita. Paneksin paksu palitu selga, läki pähe ja vildid jalga, ei siis külm hakka. Käisin vööruses ja vaatasin luuda — ei usu, et selle tokiga sõita saab. Oleme naabri-Unoga küll ratsamehi mänginud, luud jalge vahel, aga õhku pole kunagi tõusnud. Suvel võiks ju keldri otsast proovida. Ühel päeval käis Elkeni Mihkel meil ja õpetas, et kui on väga külm, siis tuleb õuest suur kivi tuppa tuua, ahjus kuumaks ajada ja väljas lumme visata. Ise peab ütlema: pakast põletan. Siis läheb ilm kohe soojaks. Isa küsis seepeale, et kui suur see kivi peab olema, kui toon liiga suure kivi, siis läheb järsku päris soojaks ja kus see siis kõlbab, kui jaanuari keskel toomingas õitseb. 9. aprill 1940. Täna sadas pehmet lund. Lõuna ajal, kui sadama hakkas, olid lumeräitsakad minu rusika suurused. Tuulevaikuses oli nende kukkumine kuulda. Varsti tuli päike välja, aida taga veeretas vaikne tuul lumepallikesi. Isa ütles, et see tähendab head kartulisaaki. Pallikesed olid õrnakesed ja päikese käes roosad. Isa rääkis veel, et enne ilmasõda olnud ka kord kogu taevas ja maa punane. Punane lumi ennustavat häda ja näljaaega. Varakevadel kutsus isa mind öökulli vaatama. Oli kuuris pennipuu peal. Isa rääkis, et nad päeval magavad ja öösel püüavad hiiri. Öökulli huikamist olin varemgi kuulnud, kuid lindu nägin esimest korda. Isa käis jälle Irboskast karjatüdrukut ja töötüdrukut kauplemas ja maikuus läks ühel päeval neile hobusega Tabivere jaama vastu. Akseni tuli töötüdrukuks ja Irina hakkas karjas käima. Mina hakkan Irinaga koos karjas käima, aga ei tea, kuidas temaga rääkida saan, sest ta ei oska üldse eesti keelt. Akseni oskab küll eesti keelt, tema hakkab koos emaga lehmi lüpsma ja käib ka põllul äkke taga. 14. juuni 1940. Venelased olid alla tulistanud Tallinnast Helsingisse lennanud reisilennuki. Venelased on Eestis baasides ja teevad, mis tahavad. Postimehes oli pilt, kuidas Venemaa kolhoosnikud pidu peavad. Laud oli väljas muru pea, sööke ja viinapudeleid täis. Karmoška mängis ja mehed tantsisid kükktantsu. Akseni ja Irina vaatasid seda pilti ja ütlesid õhtul isale, et nemad lähevad ära koju Irboskasse, sest seal on nüüd nii lõbus. Varsti tulevad Irboskasse vene sõdurid ja nemad saavad mehele. Isa neid takistama ei hakanud, maksis neile palga välja ja viis Tabivere jaama rongi peale. Nüüd sai minust karjapoiss, aga metsal ja karjamaal oli kolmest küljest aed ümber, ainult kodu poolt oli lahti. Tuli vaid vaadata, et kari enne õiget aega koju ei tule ja enne niitmist heinamaal ei söö. Minu armsaks mänguplatsiks oli oma metsas Vuhkamägi. See roheline välu oli minu jaoks maailma ilusaim paik. Seal oli kunagi olnud popsimaja. Lagendikul oli alati tuulevaikne ja seal kasvas ilus madal muru. Veidi edasi minnes avanes vaade liivakünkale, kus ei kasvanud muid taimi peale kassikäppade, mida oli paljudes värvitoonides. Seal oli igal pool puhas kollane ja valge liiv, ka siis, kui pisut sügavamalt kaevata. Kodus ei olnud mul liiva mujal, kui maja otsas, kuhu seda mulle mängimiseks toodud oli. Metsalagendikul oli vaikne, ainult raudteelt kostis vahetevahel vedurivilet ja vagunirataste kolksumist. Väljaspool minu mängumaad ei olnud elu aga enam kaugeltki rahulik. Eestis arvati sellel ajal, et kui Venemaa ja Saksamaa vahel tuleb sõda, siis see meie riiki ei puuduta. Jaan Tõnissoni poeg Ilmar Tõnisson avaldas 1937. aastal arvamust, et sõda Venemaa ja Saksamaa vahel puudutab Lätit ja Leedut, kuid mitte Eestit. „Ainult lollus ehk liit Läti ja Leeduga saaks meid sõtta kiskuda,“ olid tema sõnad.
i PAUL TOOTS
