Järg 11. augustil ilmunud osale
Kooli komsorg Maamets olevat öelnud, et juba Aleksei Tolstoi olevat kirjutanud, et tango on kapitalismi surmahümn!
Nüüd lubati organiseerida meie kooli saalis koos Viljandi tänava kooli tüdrukutega vene ballitantsude kursus. Mina sinna minna ei saanud, sest käisin ju rongiga maalt kooli.
Kümnenda klassi poisid Otto Träss ja Endel Lehtoja, kellega rohkem suhtlesin, olid kooli internaadis. Käisin neil seal vahel külas, kui rongini aega jäi. Endlil oli omatehtud raadio ja kuulasime mänikord ka džässi, aga ega seegi nõukogude noorele sobiv muusika olnud.
Jaanuaris oli meie saksa keele õpetaja Kibberman haigeks jäänud ja meid, saksa keele õppijaid, jäeti inglise keele tundi ja kästi vaikselt oma kohustuslikku lektüüri lugeda. Kogesin, et saan lihtsamatest ingliskeelsetest lausetest aru, sest metsavend Endel oli mind ju õpetanud.
Tartus liikusid jutud, et arreteeritakse ülikooli professoreid.
Rahule ei jäetud haigeidki
Korteriperenaine Leida rääkis, et ühel ööl oli kaks NKVD meest Voldi haiglasse tulnud ja uurinud, kas sinna pole toodud kolme tagaotsitavat. Dr Joosep Pilv oli väga ära kohkunud, sest parajasti oli keegi, kes ennast varjas, tema juures öömajal. Siiski ei otsitud seekord seda inimest ja haiglat ka õnneks läbi ei otsitud.
Endiselt oli tagaotsitav ka Äksi kiriku pastor Konsin. Äksi inimesi kutsuti järjest Tartusse halli majja ehk julgeolekumajja ülekuulamisele ja nõuti, et nad räägiksid, kus Konsin end varjab. Üht meest olevat seal nuudiga pekstud ja võetud allkiri, et ta kellelegi ei räägiks, mida seal kuulis või nägi, aga ikka sai rahvas lõpuks kõigest teada.
Tartust pärit kooliõpetaja, keda doktor Pilv haiglas varjas, olevat olnud ühe öö ka Leida Vooremaa pool, nad olevat terve öö Endliga juttu ajanud. Leida mulle selle õpetaja nime ei öelnud, aga ta olevat töötanud Tartu Tütarlaste Gümnaasiumis Riia tänaval.
Otto Träss oli seni kooli seinalehte kujundanud, kuid nüüd anti see ülesanne kellelegi teisele, sest tema kujundus olevat formalistlik. Pealegi pole ta kommunistlik noor!
1951. aasta jaanuari lõpp oli väga külm, 29. jaanuari hommikul oli –25.
Uusmaasaajad kolisid
Kägrad vedasid hoolega oma kraami uude elukohta. Ema vahetas Palamusel villa vastu lõnga ja lubas hakata mulle palitu- ja ülikonnariiet kuduma.
Veebruaris läks ilm pehmeks ja hakkasin juba kevadet ootama, et saaks jälle rattaga kodunt rongi peale käia.
Ühel pühapäeval, kui tuju millegipärast sant oli, uitasin kodus ringi ja vaatasin ka saunamajja, kust Kägrade pere välja kolinud oli. Tõmbasin tikku ja nägin, et seinapraod olid külmunud lutikaid täis. Ega lutikad ei surnud külmaga, vaid elasid talve üle ja olid kevadel eriti näljased – tõeline punavägi! Pidasin plaani, et hävitan nad kevadel heksakloraaniga.
Koolis algas komnooreks ajamine uue hooga. Kalju Teemant käis mulle peale nagu uni, et ma olevat proletaarset päritolu jne. Kui ta vaid teaks, kes ma päritolult olen!
Ema võttis saunamajja uue elaniku, Liidi-nimelise, kelle mees ka peidus pidi olema. Mees pidi tegema nikerdustöid, näiteks lõikavat kummist templeid. Liidi olevat usklik ja käivat Tartus palvetunnis, aga see pidi ka keelatud olema. Ei kujutanud ette, kuidas ta saunamajas need lutikad välja kannatas.
Aitasin emal käärpuud üles panna. Kui ta selle tööga valmis sai, siis pani kangasteljed üles ja hakkas riiet kuduma. Uus üürnik Liidi oli ka käärimisel abiks.
15. veebruaril teadis metsavend Endel rääkida, et üle Narva oli toodud rongitäis tühje trellitatud vaguneid. Talvisel ajal polnud kuhugi kodunt peitu ka minna.
Endel oli vahel päevade kaupa kadunud, kus ta käis, polnud muidugi minu asi.
Ema rääkis ühel päeval üht vana naljalugu, mis meie uut üürilist pahandas.
Usklik talunaine läinud taimeaeda ja näinud, et lammas taimed ära on söönud. Löönud käsi kokku ja hüüdnud: “Oi, jeesuke taimeaias käinud, söönud, sittunud ja ära läinud!” Liidi ütles selle peale kohe, et see on jumalavallatu jutt.
23. veebruaril saadeti kooliõpilased Raadile langenud punaväelaste hauale pärgi panema. Mina pääsesin sellest käigust, sest sõitsin sellel ajal juba rongiga kodu poole.
Vahepeal ei kirjutanud kuu aega päevikusse midagi. Ega olnudki midagi erilist juhtunud, ainult lugenud olen sellel talvel Vooremaa juures korteris olles palju.
Uus väljasaatmistelaine
Lihavõttepühad olid sel aastal 25. ja 26. märtsil, oli ilus ilm. Aga märtsi keskpaigani olid veel väga külmad ilmad. Endel tuli märtsi lõpus proua Vooremaa poole jutuga, et Tartu julgeolekumaja juures oli olnud rohkem liikumist ja palju NKVD pagunitega sõdureid. Jälle oli hirm, et hakatakse inimesi ära viima. Kuu aja eest räägiti küüditamisrongist, kuid siiani polnud midagi juhtunud.
Anatoomia tunnis rääkis õpetaja Kõiva hiljuti geneetikast kui väärteadusest ja kinitas, et niisugust asja nagu geen pole olemas.
Kui õhtul koju läksin, oli seal ka küüditamisest kuuldud. Nii paksu lumega polnud võimalik metsa ka minna, ma ei saanud oma kuulipildujat ka kätte. Ema oli sellises tujus, et tulgu, mis tuleb, surm siin või Siberis.
Ühel ööl tuldi Liidile saunamajja järele, kästi asjad kokku panna ja öeldi, et viiakse teise elukohta, järelikult Siberisse.
Koolis kuulsin oma pinginaabrilt Jaan Reidlalt, et 1. aprillil oligi olnud suur küüditamine. Inimesi oli viidud nii perekonniti kui üksikult.
Endel teadis Leida pool rääkida, et oli viidud usklikke, peamiselt sektante (Jehoova tunnistajad, nelipühilased jne) Eestist, Lätist, Leedust, Ukrainast, Moldaaviast ja Valgevenest.
Kodutee oli aprillikuise paksu lobjakaga küll hull. Üle Tormi mäe ei hakanudki üritama, vaid läksin Karina kaudu. Et päevad juba pikemad olid, jõudsin veel valges koju, aga jalad olid läbimärjad.
Kodus oli ema väga masendatud meeleolus. Tema peamine mure oli, et kui teda ka Siberisse viiakse, ei saa ta enam isale pakke saata ja isa sureb nälga.
Kevadel taas koju
Raudtee ääres sulasid lume alt välja plakatid, mis sinna on kividest laotud: “Au Stalinile!”, “Au kolhoosi korrale!” jne. Kivist olilaotud ka viisnurki ja Lenini ja Stalini näod!
Aprilli keskel tõin asjad Vooremaa poolt ära. Maantee oli juba nii tahe, et sain hakata kodunt rattaga jaama sõitma.
Vahepeal tuli jälle mõneks päevaks paks lumi maha ja oli raske jaama pääseda.
Endel käis hobusega meil, ema andis minu talvise öömaja tasuks koorma õlgi. Tuppa tulles viskas Endel pintsaku hooletult toolikorjule, nii et käis kõva kolks. Ta unustas ära, et tal olid relvad taskus.
i
PAUL TOOTS
