(Järg 14. juulil ilmunud osale)
Järgmisel hommikul sõime igaüks oma leivakotist ja siis viidi meid VTK (valmis tööks ja kaitseks) norme täitma.
Viimane ülesanne oli üle Pedja jõe ujumine. Ega see jõgi lai polnud, aga nii vesi kui õhk olid kuratlikult külmad.
Üks Mustvee poiss ütles hammaste plagisedes: “Edasi Stalini suure asja eest!” Kui veest välja tuli, oli tal väike ahven püksis. Üks poiss läks kõndides läbi jõe, ilmselt ei osanud ta ujuda. Vahepeal paistsid ainult juuksed, seda oli päris hirmus vaadata.
Ujumisest ei tulnud enamikul midagi välja, sumasime, kuni vesi nabani, ja tulime kaldale. Punaväkke minek oli nagunii kõigil ja VTK normide täitmine pandi kõigil kirja – kahurilihaks kõlbasime.
Kirjapandut uuriti väga põhjalikult
Pärast lõunat tuli igaühel oma elulugu kirja panna, kuid seda ei saanud teha vabas vormis, vaid küsimused olid ette antud: kus lähisugulased viibivad, mida teevad praegu ja tegid Saksa okupatsiooni ajal. Minul ei olnud mõtet midagi salata, sest olin siin maakonnas ju teada ja tuntud. Minu kirjapandut uuriti väga põhjalikult ja nõuti, et isa ja Albert Tootsi kohta oleks kõik kirjas. Isa kohta kirjutasin, et oli Omakaitses ja nüüd on vanglas, Albert Tootsi kohta, et ei tea muud, kui et sai Tallinna lähedal surma. Viimase faktiga ei jäädud rahule, aga muud mul öelda polnud, sest nii sel ajal ka teati.
Kui meid vabaks lasti, oli Tartu rong ära sõitnud, koju minna ei saanud. Hulkusime Antsuga linna vahel, ostsime pudeli viina, jõime ära ja laulsime. Meil oli kõigest ükskõik, olime tulevased Vene soldatid. Hommikul sõitsin Tartusse kooli, riided tolmused ja nägu pesemata.
Koolis tuli vahetunnil üks 11. klassi poiss minu juurde ja ütles, et pärast viimast tundi on saalis kinnine komsomoli üldkoosolek. Olgu ma saali läheduses, tema viib mind sisse kui tulevase komnoore.
Koosoleku päevakorras oli ühe komnoore personaalküsimus ja komsomoli linnakomitee esimene sekretär Uno Uri pidi ka loenguga esinema.
Kooli komsomolisekretär luges ette ühe organisatsiooni liikme kohta süüdistuse. Too olevat pugenud komnooreks. Vanaisa, kelle juures kasvas, olevat kulakuks tunnistatud ja Siberisse saadetud, aga poiss on seda varjanud.
Selle peale võttis sõna Uno Uri, kes ütles: “Niisugused tuleb nõukogude komsomolist ja nõukogude koolist välja juurida kui kahjurid ja mädaneva kapitalismi jätised!” Vihapisarad silmis, lisas ta, et noormehel tuleks minna Ulila turbarappa ja näidata tööga, et pole enam valgekäsi ja rahvavaenlane. Nõukogude komnoorte organisatsioonist hoidku aga oma räpased käed eemale.
Seejärel võtsid ka komnoored sõna, ilmselt oli enamikul seda teha kästud. Tehti ettepanek poiss komsomolist välja heita ja kutsuti hääletama. Esialgu tõusis vaid paar kätt, kuid Uri julgustas, et miks nii passiivsed ollakse,. Käed tõusid käsu peale ja patune viis oma komsomolipileti Uri kätte.
Keel on selleks, et oma mõtteid varjata
Pärast pidas Uri loengu kapitalistlikest iganditest või millest iganes, aga ma ei suutnud enam midagi kuulata, olin eelnenust šokis.
Poiss, kes mind koosolekule viis, rääkis pärast, et mulle andvat soovituse organisatsiooni astumiseks kõige teadlikumad komnoored. Lõpuks ta lisas, et Talleyrand on öelnud: “Keel on inimesele antud selleks, et oma mõtteid varjata.”
Õhtul kodus rääkis ema, et mind ja teisi noori, kes kolhoosis ei ole, on kutsutud pühapäeval Kiima poole kolhoosinoorte koosolekule.
Ema oli ka Voldi alevikus elava proua Vooremaaga kokku leppinud, et hakkan nädala sees seal kostil olema, et ei peaks enam iga päev rattaga kodunt raudteejaama sõitma. Voldist lähen hommikuti jalgsi rongi peale.
Üüriliseks metsavend
Koosolekule tuli meid viis: kolm tüdrukut ja meie Meose Veljoga. Kiima Eedu rääkis, et me kõik oleme järgmisel suvel koolivaheajal kolhoosis tööl ja jäämegi kolhoosnikeks.
Elu näitas, et meist viiest ei jäänud sinna keegi.
Ühel oktoobriõhtul panin Pati vankri ette ja ema viis mu Volti Leida Vooremaa poole korterisse. Riided ja söögikraami tõime kaasa.
Neid oli kaks õde, Leida ja Hella, nende perekonnanimi oli enne eestistamist Führmann. Hella oli vanasti Voldis apteeker ja läks 1939. aastal koos sakslastega Saksamaale elama.
Tagumine tuba selles majas oli maskeeritud. Toa ukse ees oli kapp, aga kui selle uks lahti teha, olidki teises toas.
Toas oli raamatukapp saksakeelsete raamatutega ja minu voodi.
Kohe räägiti mulle ära, et siin on veel üks üüriline, metsavend Endel Parts, 46-aastane Aakrest pärit mees.
Sisendasin endale julgustuseks, et ega ma ei peagi teadma, kes siin veel elab. Lähen hommikul vara rongi peale ja õhtul kella 7 paiku tulen ööbima.
Leida ja Endel hakkasid õhtul omavahel saksa keeles rääkima ja küsisid, kas ma sellest keelest aru saan. Vastasin, et saan kõik aru ja olen koolis saksa keele klassis. Endel lubas hakata mulle ka inglise keelt õpetama, sest seda läheb tulevikus rohkem vaja. Lubas viia mu inglise keele sellisele tasemele, et abituuriumi inglise keele klassis lõpetan. Juba samal õhtul märkasin, et tema pintsakutaskus on midagi rasket.
V klassi õpikust inglise keelt õppima
Ühel hommikul, kui oma uuest korterist mööda raudteed jaama kõndisin, sain selle eest 10 rubla trahvi.
Linnas ostsin endale kauplusest viienda klassi inglise keele õpiku ja õhtul hakkas Endel mulle sealt õpetama.
Koolis saime fakultatiivselt õppida ladina keelt või stenograafiat. Mina valisin stenograafia. Kahte asja ei jõudnud, sest rongisõidule kulus ka aega.
Stenograafiat õpetas meile eesti ja vene keele õpetaja Manivalde Lubi. Ta oli haruldaselt hea pedagoog, suutis teha kõik nii selgeks, et see jäädavalt selge oli.
Ühel korral tuli tundi ja rääkis, et oleme juba nii palju kiirkirja õppinud, et oleme võimelised aeglast kõnet stenografeerima, tema läheb nüüd koolist ära.
Sellel aastal kõrvaldati koolidest enamik vanemaid õpetajaid, Eesti haritlasi. Ka õpetaja Lubit me enam ei näinud.
Meie otsustasime poistega hakata ladinakeelseid sententse õppima, nendega on hea vahel nii mõnelgi suu kinni panna.
Õhtuti õpetas Endel mulle inglise keelt, andis lugeda Kivikase raamatu “Nimed marmortahvlil”, rääkis sõjast ja sellest, kus ta on käinud ja mida näinud.
Endel Partsi kohta on pikemalt lugeda Eduard Suursepa raamatust “Kaitseliidust Omakaitseni I”.
Endel rääkis mulle sedagi, miks meie riigil 1939. ja 1940. aastal nii läks, nagu läks. Kolm Balti riiki vahtisid iga üks ise suunda nagu luik, haug ja vähk valmis. Leedu kartis sakslasi, Eesti venelasi ja Läti ilmselt mõlemaid või hoopis eestlasi!
Endel rõhutas inglise keele õppimise vajalikkust ja ütles, et enne sõda oli eestlaste orientatsioon Inglismaale, mitte Saksamaale. Mina sellest orientatsioonist midagi ei teadnud, aga mäletasin, et sõja ajal olime surmahirmus metsas, kui venelased tulid, aga sakslaste ajal ei ohustanud meid miski.
(Järgneb)
i
PAUL TOOTS
