Järg 7. juulil ilmunud osale
Septembri teisel poolel hakkasid ilmad külmaks minema, aga mul polnud sooja palitut. Mu riided olid üldse väga kehvad, sest kui meid pärast isa arreteerimist rööviti, mida siis konfiskeerimiseks nimetati, viidi minema ka isa paremad riided. Mulle jäi ainult üks isa ülikond, mida ilmselt keegi ei tahtnud, aga et see oli mul ainuke, siis ma seda iga päev koolis ei kandnud. Jope istus seljas nagu kott ja selle käiseotsad narmendasid, kuigi ema seda parandas. Häbi oli teiste sekka minna. Eduard Vilde on öelnud: “Riiete järgi mõõdetakse inimese seisust, haridust, oskust, kõlblust, isegi andekust.”
Klassis olid mul seljas need riided, mille kanga ema ise kudus ja Tartus vanutada laskis. Suvel sai ema lasta Palamusel villast lõnga kedrata ja lubas mulle talvel uue palituriide kududa.
26. septembril oli raadiojaam Ameerika Hääl rääkinud, et pool Lõuna-Koread on juba punastest vaba ning käivad ägedad lahingud. Meie raadiost ei kuulnud sellest küll sõnagi, aga anti teada, et Eestis moodustatakse rajoonid, kaotatakse vallad ning võim läheb kohalikele külanõukogudele.
Äparduma kippunud seatapp
Kodus oli tarvis siga ära tappa. Ema tegi kuuma vee valmis, mina teritasin noad ära, kuid sea torkamisega hakkama ei saanud. Lammast ja vasikat olin tapnud, aga see töö käis teisiti.
Õnneks läks mööda tallimees August Stroom, kes oli viina võtnud. Ema kutsus ta õue ja ta torkas sea ära. Ka kolhoosi brigadir Aleksander Saar juhtus just siis meie õue tulema. Ema andis Stroomile pudeli “seatapja” viina. Ülejäänud tööga saime temaga kahekesi ise toime. Kägrad olid kolhoosis kartuleid võtmas, me tahtsimegi seatapuga siis maha saada, kui nad kodunt ära on.
Ema rääkis, et Koogil elav Sonman kolhoosi ei astunud ja makse maksta ei jõudnud. Nüüd oli võlg ligi 300 rubla. Maksuinspektor oli pannud talu vana hobuse 300 rublaga müüki, kuid keegi ei ostnud seda, sest kolhoosi nii vana looma ei tahetud, kolhoosnikul aga oma hobust olla ei tohtinud. Ka meie polnud kolhoosis, aga seni polnud veel kiusama hakatud.
Mure eluloo ja tulevikuga
Oktoobris kästi meil koolis vene keele tunnis oma elulugu kirja panna. Need venekeelsed elulookirjeldused oli tarvis saata Tartu sõjakomissariaati. Kirjutasin sünnikohaks Tartumaa Kambja valla. Lootsin saada kooli internaati ja siis end Jõgevalt välja ja Tartusse sisse registreerida. Kui pärast keskkooli lõpetamist aastaks Ulila turbarabasse tööle lähen, on mu sotsiaalne päritolu tööline ja saan Tartu ülikooli astuda. Mõtlesin ka erialadele. Juurat ega ajalugu polnud mõtet õppima minna, riigikorra muutudes poleks sellise haridusega midagi peale hakata. Arstiteadus mind ei huvitanud.
Koolis võeti üles komsomoliks astumise teema. Klassi komsorg Kalju Teemant hakkas ka minule peale käima, et mul talupoja, õigemini proletaarne päritolu, astugu ma komnooreks ja teeme üldse meie klassist komsomoliklassi. Nüüd olin küll pigis. Ütlesin, et käin ju kaugelt kooli ja ei saa komsomoliülesandeid täita. Tema kinnitas, et sellega arvestatakse. Võtsin mõtlemisaega ja pidasin nõu Veljo Meosega. Ka tema arvas, et seda tuleks teha, seda läheb mul edaspidi vaja. Vahetunnil tuli minu juurde üks 11. klassi poiss Hugo Norberg ja rääkis sama juttu.
Ka Veljo kinnitas uuesti, et peaksin komsomoli astuma. Lisas veel, et räägib mulle edaspidi sel teemal rohkem. Küsisin, kas tema on nüüd kommunistiks hakanud. Teemant rääkis nagu tõeline kommunist, aga teised poisid rõhutasid rohkem, et seda on vaja.
Ühel päeval saatis Kalju Teemant mu vahetunnil 11. klassi poiste juurde. Nad küsisid minult, kas ma ajalehti loen, kas tean riigijuhte ENSV-s ja Nõukogude Liidus jne.
Pärast tuli eilne tuttav Norberg mulle koridoris juurde ja soovitas mitte liigset rääkida. Kui midagi ütlen, siis alati sama. Ei tea, kas Veljo on midagi liigset rääkinud, siis võin küll sees olla?!
Kutse sõduriks valmistuma
Nädala lõpus ootas mind kodus ebameeldiv üllatus: Jõgevalt oli tulnud kutse ilmuda kaheks päevaks sealsesse sõjakomissariaati õppustele.
Sinna kutsutud poistest tundsin vaid Ants Miitrat ja Sulev Veedlat, kellega koos Raigastvere koolis käisin.
Kõigepealt peeti meile loeng vajadusest kaitsta Nõukogude Liitu imperialistide eest.
Poisid võtsid kogu seda asja naljana, üritasid rivis vale jalga käia ja lorilaule laulda. Öö magasime komissariaadi põrandal, kus oli palju kirpe. Arutasime poistega, et äkki saadetakse meid Korea sõtta, sest kommunistidel läks seal kehvasti.
Järgmisel hommikul sõime igaüks oma leivakotist ja siis viidi meid VTK (valmis tööks ja kaitseks) norme täitma.
Viimane ülesanne oli üle Pedja jõe ujumine. Ega see jõgi lai polnud, aga nii vesi kui õhk olid kuratlikult külmad.
Üks Mustvee poiss ütles hammaste plagisedes: “Edasi Stalini suure asja eest!” Kui veest välja tuli, oli tal väike ahven püksis. Üks poiss läks kõndides läbi jõe, ilmselt ei osanud ta ujuda. Vahepeal paistsid ainult juuksed, seda oli päris hirmus vaadata.
Ujumisest ei tulnud enamikul midagi välja, sumasime, kuni vesi nabani, ja tulime kaldale. Punaväkke minek oli nagunii kõigil ja VTK normide täitmine pandi kõigil kirja – kahurilihaks kõlbasime.
Pärast lõunat tuli igaühel oma elulugu kirja panna, kuid seda ei saanud teha vabas vormis, vaid küsimused olid ette antud: kus lähisugulased viibivad, mida teevad praegu ja tegid Saksa okupatsiooni ajal. Minul ei olnud mõtet midagi salata, sest olin siin maakonnas ju teada ja tuntud. Minu kirjapandut uuriti väga põhjalikult ja nõuti, et isa ja Albert Tootsi kohta oleks kõik kirjas. Isa kohta kirjutasin, et oli Omakaitses ja nüüd on vanglas, Albert Tootsi kohta, et ei tea muud, kui et sai Tallinna lähedal surma. Viimase faktiga ei jäädud rahule, aga muud mul öelda polnud, sest nii sel ajal ka teati.
Kui meid vabaks lasti, oli Tartu rong ära sõitnud, koju minna ei saanud. Hulkusime Antsuga linna vahel, ostsime pudeli viina, jõime ära ja laulsime. Meil oli kõigest ükskõik, olime tulevased Vene soldatid. Hommikul sõitsin Tartusse kooli, riided tolmused ja nägu pesemata.
Koolis tuli vahetunnil üks 11. klassi poiss minu juurde ja ütles, et pärast viimast tundi on saalis kinnine komsomoli üldkoosolek. Olgu ma saali läheduses, tema viib mind sisse kui tulevase komnoore.
i
PAUL TOOTS
