Järg 8. jaanuaril ilmunud osale
Esimese presidendi viimane ringreis
Rahvast kogunes presidendi kõnet kuulama väga palju. Isa tõstis mu õlgadele, et ma kõike näeksin ja kuuleksin.
President seisis ringi keskel, mida piirasid sõdurid, kelle käes sini-must-valged lipud.
“Vaata ja jäta meelde,” ütles isa mulle. “See on esimene Eesti Vabariigi president. Maailmas on käimas sõda. Me ei tea, mis meid ees ootab. Venelaste baasid on riigis juba sees.”
Pärast meie presidendi esinemist tantsisid samas ringis Vene NKVD väeosade sõdurid kükktantsu, punased vimplid käes ja särgid pükste peal.
Hiljem selgus, et see ringreis oma kodumaal jäigi presidendile viimaseks.
6. septembri Postimees oli väga paks — 14 lehekülge, sest seal oli palju pilte presidendi visiidist. Sellest kirjutati veel ka järgmistes lehenumbrites.
Saame elektrivalguse majja
Sügisel 1939 hakkas isa elektriliini jaoks postiauke kaevama. Igale talule oli antud norm, mitu auku kaevata tuleb. Postiaukude kohad olid tikkudega märgitud ja osa juhtmeid toodi juba ära. Isa laskis need tuppa tõsta.
5. detsembril kirjutas Postimees Soome-Vene sõjast. Viimasel novembripäeval pommitas venelane Helsingit ja Viiburit ja nii see sõda algaski.
Meile seati elektrijuhtmed ja plekist kuplid tubadesse paika. Ka voolumõõtja on olemas. Ema nimetas juhtmevedajaid siidivendadeks. Valgust veel ei saanud, kuid lubati, et enne jõule saame. Käisin järjest elektrilülitit plõksutamas, kuid isa ütles, et sellel pole mõtet, korkigi pole veel voolumõõtjas sees. Ühel päeval käis aga isa kähku tagatoas, tuli siis ettetuppa ja vajutas lülitile. Oi, kui ilus valge nüüd oli! Isa ütles, et need lambid on viieküünlased, aga ta toob edaspidi veel valgemad, kümne- ja viieteistkümneküünlased. Õue lubas ta kõrge posti püsti panna ja sinna neljakümneküünlase lambi, siis on kogu õu õhtul valge nagu päeval.
Jõulud kodus ja külas
Jõululaupäev oli seekord pühapäev. Käisime isaga hobuse ja reega oma metsast kuuske toomas. Isal oli jahipüss ka kaasas, et ehk näeb mõnda põldpüüd, saab jõuluks praadi. Ei näinud me põldpüüd ega jänest, aga ilusa maast laeni kuuse tõime küll koju. Isa pani kuusele jala alla ja õhtul tuli jõuluvana ja tõi ilusaid inglipiltidega komme puu otsa riputamiseks. Pakis olid veel mitmevärvilised küünlas ja kuldset värvi küünlajalad.
Kahju, et isa sel ajal tallis oli, kui jõuluvana käis! Isa rääkis mulle pärast, et nägi ükspäev Vuhkamäel metsas jõuluvana kuuse otsas istumas ja lastele pakke tegemas.
Niikaua, kui ema ja isa loomi talitasid, panin mina toas kuusele kommid ja küünlad külge.
Õhtul saatis isa mu Elkenite poole, et ma nad meie poole kutsuksin, kui neil külalisi pole. Nad olid nõus tulema ja meie jooksime Elkeni Unoga juba ees ära meile.
Emal olid praad ja vorstid juba ahjus, isa oli ka õlut teinud. Samuti olid meil piparkoogid valmis, mida minagi teha aitasin.
Jõulu teiseks pühaks oli meid kutsutud Sääritsale. Sääritsa Jeele (Gabriele) oli minu tädi.
Sõitsime Elistvere mõisani ja sealt otse üle Elistvere ehk Kuru järve. Järvel oli paks lumi, millele ilus reetee sisse aetud.
Külakostiks oli ema küpsetanud suure rosinasaia, kuhu ka võid hulka pani, isal oli taskus “president”. See oli kolmveerandtoobine viinapudel.
Viina võeti vähem, rohkem lauldi ja aeti juttu.
Hakati rääkima, et Koosu ehk Gabriele ämm, kes on surnud, käib aeg-ajalt kodus. Näha teda ei ole, ainult kuulda. See jutt läks põnevaks, minul tõusid vist juuksedki peas püsti.
Räägiti niisama ilmast, kui äkki keegi ütles, et näe, köögi uks läks lahti. Kõik jäid vait ja vahtima, aga tuppa ei tulnud kedagi. Nüüd kuulsin mina ka, et kellegi pehmed lohisevad sammud läksid läbi toa, lauaotsast mööda ja Koosu toa poole, seejärel oli kuulda, et keegi istus kägiseva sohva peale. Kõik olid tükk aega vait, vaikuse katkestas Jeele, kes rääkis, et Koosu käib tihti nii köögist läbi suure toa oma tuppa.
Koosu oli tegelikult oma eluajal sealkandis tuntud kui maarohtudega ravitseja, aga ka nõiduja.
Põnevad puugi- ja tondijutud
Nüüd läkski jutt nõidadele ja nõidusele. Minu ema rääkis, et kui tema oli üheteistkümneaastane tüdruk, oli ta mõni päev pärast jaanipäeva näinud õhtul idataevas punast kera nagu päikest, aga päike oli selleks ajaks juba loojas.
Jeele arvas, et ehk oli see kratt.
Üks külalistest rääkis seepeale, kuidas kord kratti või puuk kahe naabertalu vahet vilja vedas. Naabertalu peremees oli saanud jaole, kui puuk tõusnud nende aia tagant lendu, suur viljakott seljas ja sädemed järel, ja pugenud läbi kassiaugu naabri aita. Nii puuk kui kott olid august läbi minnes pikaks ja peenikeseks veninud. Siis läinud naaber oma aita vaatama, et ega ait põlema lähe. Oli näinud ainult auku vilja sees, nagu oleks tuulispask seal keerutanud.
Keegi naistest rääkis loomade kaetamisest. Keegi saunikumutt oli käinud kord ühes talus laudauksel loomi vaatamas ja kiitnud, et küll teil on ilusad lehmad, karv läigib ja udarad nagu ämbrid.
Mõni päev hiljem oli kõige parem lehm ära surnud ja mõne päeva pärast veel teine. Oli käidud Koosult abi otsimas ja tema oli käskinud lauda läve alt kaevata, et sinna on kedagi maetud. Peremees kaevanudki ja leidnud lehma pealuu.
Minule tuli selle peale meelde, et kui me Küti tallu kolisime, oli seal sahvri lakas inimese pealuu, mille isa keldri taha maha mattis. Võib-olla tuleb see ka sealt välja ja hakkab kodukäijaks!
Keegi sugulastest jutustas, et nägi kord suvel, kuidas rehetoas olviaugust punane kera sisse tuli, mööda musti seinapalke veeres, susises ja väikese paugu järel kuhugi kadus. Olnud umbes kartuli suurune. See olnud ilmselt ennustus, sest järgmisel aastal samal ajal oli välk elumajja löönud ja see põlenud maani maha. Ja eelmisel aastal olid esimese lume ajal kõik rotid majast ära läinud, nii et rada oli lumel näha. See pidi olema ka enne, et midagi halba hakkab juhtuma. See oli olnud minu emapoolse vanaema ja vanaisa Mari ja Juhani ajal. Ema rääkis, et tema polnud siis veel sündinud ja teised õed-vennad olid ka väikesed.
Isa rääkis, et kui nemad emaga veel poodi pidasid, tulid ühekorra Tartust hobusega kaupa toomast koju ja Inglimäel oli selja taga olnud suur piksepilv päikese ees. Natuke oli vihma ka tulnud. Ja siis nad olid näinud, et hobuse kõrvade ja looga peal tantsinud sinised tulukesed nagu väikesed kuradid. Siis tundnud isa, et midagi säriseb kaabu peal. Võttis kaabu peast, aga tuld kusagil ei olnud. Aga nüüd hakanud juuksed särisema. Ka piitsavarre otsas olnud näha sinist tuld. Kui juba üle Inglimäe said, siis kadusid tuled.
i
PAUL TOOTS
