Järg 16. juunil ilmunud osale
Nüüd sai Oskaril mõõt täis! Viktor ees, Oskar järel, kihutati lakast suure kolinaga alla ja aeti teineteist mööda õue taga, kuni mõlemad hingetud olid. Oskar oli lehmakoogi sisse astunud, pesi kaevul jala ära ja tuli üles, kus Viktor talle küla pealt kuuldud lorilaulu laulis:
Sinu ilusad kullakarva lokid,
mis täiturult sulle ma tõin,
minu ilusad sinised silmad,
mis sina mul apsatiga lõid.. .
Kaugemale Viktor laulmisega ei jõudnud. Gretal olidki kullakarva lokid. Nüüd hakkas heintes selline madin, et pärast olid ka minu tekid, linad ja padjad heintes kaduma läinud.
Oskaril oli aga hommikul suur sinine muhk otsaees – oli pea vastu pennipuud ära löönud.
Jalgratta ja rongiga kooli
Paar päeva enne kooliminekut oli mul natuke vaba aega.
28. augustil käisin Tabivere jaamas jaamaülem Matto jutul. Küsisin, kas võin jalgratta kuhugi jaama juurde jätta, kui rongiga kooli sõitma hakkan. Ta lubas, et võin ratta esialgu mõnel päeval jaama juurde töölismaja koridori jätta. Matto rääkis ka, et ma võtaksin koolist tõendi, mille alusel ta mulle rongi sessioonipileti saab välja kirjutada. See tuleb hoopis odavam kui iga päev pileti ostmine. Üks pilet maksis 4,40. Hommikul läks Jõgeva rong Tabiverest kell 6.45 ja õhtul 17.10 sai Tartust tagasi. Kell 13.30 tuli Tartust ka Tallinna rong, aga sellele ei pruukinud konduktor peale lubada.
i
1. september oli tol aastal reede. Kui Tabivere jaama jõudsin ja ratta ära panin, oli juba kuulda, kuidas mõne vaguniga auruvedur Mullaveres vilistas. Ratas jäigi töölismaja seina najale, sest maja välisuks oli lukus.
Paar nädalat endises Treffneris
Kui rong jaama jõudis, oli mul aega vaevalt pool tundi. Tormasin jooksuga läbi linna 1. keskkooli juurde. Tuli meelde, et Hugo Treffner on öelnud: “Pea püsti peab olema ja ruttu peab käima”.
Kõigepealt otsisin üles oma klassi ja siis algas aktus. Mulle ei jätnud see kool kuigi head muljet. Klassiruumid tundusid sünged, koolipink oli mulle kitsas. Aktusest ega klassijuhatajatunnist ei jäänud midagi meelde.
Esimesel päeval saime vara koolist lahti, aga lõunasele rongile ei jõudnud. Vaatasin linna, kus oli palju suitsunud aknaaukudega varemeid, kivihunnikuid. Nägin ka Vanemuise teatri varemeid. Läksin mööda lossi tänavat üles, Inglisilla alt läbi. Lugesin sillale kirjutatut: “Otium reficit vires” (Puhkus taastab jõu). Läksin läbi ka Kuradisilla alt.
Paari nädala pärast kutsuti mind kooli kantseleisse ja öeldi, et kuna ma käin kooli rongiga, on minu dokumendid Näituse tänavale 6. keskkooli viidud. Mul polnud selle vastu midagi, sest see kool oli raudteejaamale palju lähemal.
Esmaspäeval, 18. septembril 1950 läksin uude kooli. Tartu 6. keskkool oli siis Näituse tänaval puumajas. See oli kunagine nn karjalaste kool, asutatud aastal 1870. Seal alustati vanasti sügisel õppetööd hiljem, et taludes karjas käivad lapsed ka õigel ajal õppimist alustada saaksid, kevadel lõpetati kooliaasta varem. Kooli teine osa oli kivimaja ja neid kahte hoonet ühendas koridor.
Punastest tellistest hoone oli tuntud kui Rostovtsevi maja. Talle kuulus siin kolm maja, selles majas asutas aga professor Mihhail Rostovtsev 1908. aastal loodus- ja meditsiiniteaduste eraülikooli nimega Universitas Privatissima Jurjevensis.
Saal ja klassiruumid olid puumajas, Rostovtsevi majas olid mõnede õpetajate ja kooliteenijate korterid ja internaat.
Tartu koolidesse käis rongiga palju õpilasi. Minu pinginaabriks sai Jaan Reidla Kaareperest. Ka meie küla poiss Veljo Meos käis samas koolis. Tartus olid tol ajal poiste ja tüdrukute koolid eraldi, maalt käivate vanemate klasside õpilaste kohtumispaigaks oligi raudteejaam. Ka see oli omaette romantika. Jõgeva poolt tulevad õpilased läksid rongis alati kokkulepitud vagunisse, et koos sõita saaks.
Unistus kõrgharidusest
Ühel päeval rääkisid need, kes enne Tabiveret rongi peal olid, uudist, et Tartu Ülikoolist eraldati tänavu Eesti Põllumajanduse Ülikool, see hakkas tööle endises Kaitseliidu majas Riia ja Võru tänava nurgal.
Räägiti ka, et poliitilise karistuse saanute lapsi ei võeta kõrgkoolidesse ega tehnikumidesse. Arutlesin omaette, et mul ei ole sel viisil mingit lootust edasi õppima pääseda. Aga ma võiksin enda kohta loo kokku kirjutada. Olin ju sündinud Tartumaal Kambja vallas. Kui saaksin Tartusse sissekirjutuse, saaksin iseloomustuse ka Tartust. Kui näiteks suvevaheajaks mõneks kuuks tööle minna, siis tuleb iseloomustusse sotsiaalne päritolu, nagu ütlen.
Õpetaja rääkis meile Lõssenkost, kes oli siis üleliidulise V. I. Lenini nimelise Põllumajanduse Akadeemia president. Mõned Lõssenko ideed. Kautšukit hakatakse Nõukogude Liidus tootma koksagõssist. See on võililletaoline taim ja seda kasvatatakse Ukrainas. Põllukahjureid hakkavad hävitama kanad. On juba aretatud uus nisusort ‘Stalini hargnev’. Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame ise.
Geneetikaga tegelemine olevat sama hea kui uurida Kuu mõju lambasaba kasvamisele. Kahe aasta eest olevat Lõssenko teinud Stalinile ettepaneku Nõukogude Liidus geneetikaga tegelemine lõpetada ja Stalini korraldusel nii tehtigi.
Mure riietuse pärast
Septembri teisel poolel hakkasid ilmad külmaks minema, aga mul polnud sooja palitut. Mu riided olid üldse väga kehvad, sest kui meid pärast isa arreteerimist rööviti, mida siis konfiskeerimiseks nimetati, viidi minema ka isa paremad riided. Mulle jäi ainult üks isa ülikond, mida ilmselt keegi ei tahtnud, aga et see oli mul ainuke, siis ma seda iga päev koolis ei kandnud. Jope istus seljas nagu kott ja selle käiseotsad narmendasid, kuigi ema seda parandas. Häbi oli teiste sekka minna. Eduard Vilde on öelnud: “Riiete järgi mõõdetakse inimese seisust, haridust, oskust, kõlblust, isegi andekust.”
Klassis olid mul seljas need riided, mille kanga ema ise kudus ja Tartus vanutada laskis. Suvel sai ema lasta Palamusel villast lõnga kedrata ja lubas mulle talvel uue palituriide kududa.
26. septembril oli raadiojaam Ameerika Hääl rääkinud, et pool Lõuna-Koread on juba punastest vaba ning käivad ägedad lahingud. Meie raadiost ei kuulnud sellest küll sõnagi, aga anti teada, et Eestis moodustatakse rajoonid, kaotatakse vallad ning võim läheb kohalikele külanõukogudele.
Äparduma kippunud seatapp
Kodus oli tarvis siga ära tappa. Ema tegi kuuma vee valmis, mina teritasin noad ära, kuid sea torkamisega hakkama ei saanud. Lammast ja vasikat olin tapnud, aga see töö käis teisiti.
Õnneks läks mööda tallimees August Stroom, kes oli viina võtnud. Ema kutsus ta õue ja ta torkas sea ära. Ka kolhoosi brigadir Aleksander Saar juhtus just siis meie õue tulema. Ema andis Stroomile pudeli “seatapja” viina, ülejäänud tööga saime temaga kahekesi ise toime. Kägrad olid kolhoosis kartuleid võtmas, me tahtsimegi selle tööga siis maha saada, kui nad kodunt ära on.
Ema rääkis, et Koogil elav Sonman kolhoosi ei astunud ja makse maksta ei jõudnud. Nüüd oli võlg ligi 300 rubla. Maksuinspektor oli pannud talu vana hobuse 300 rublaga müüki, kuid keegi ei ostnud seda, sest kolhoosi nii vana looma ei tahetud, kolhoosnikul aga oma hobust olla ei tohtinud. Ka meie polnud kolhoosis, aga seni polnud veel kiusama hakatud.
Oktoobris kästi meil koolis vene keele tunnis oma elulugu kirja panna. Need venekeelsed elulookirjeldused oli tarvis saata Tartu sõjakomissariaati. Kirjutasin sünnikohaks Tartumaa Kambja valla. Lootsin saada kooli internaati ja siis end Jõgevalt välja ja Tartusse sisse registreerida. Kui pärast keskkooli lõpetamist aastaks Ulila turbarabasse tööle lähen, on mu sotsiaalne päritolu tööline ja saan Tartu ülikooli astuda. Mõtlesin ka erialadele. Juurat ega ajalugu polnud mõtet õppima minna, riigikorra muutudes poleks sellise haridusega midagi peale hakata. Arstiteadus mind ei huvitanud.
Koolis võeti üles komsomoliks astumise teema. Klassi komsorg Kalju Teemant hakkas ka minule peale käima, et mul talupoja, õigemini proletaarne päritolu, astugu ma komnooreks ja teeme üldse meie klassist komsomoliklassi. Nüüd olin küll pigis. Ütlesin, et käin ju kaugelt kooli ja ei saa komsomoliülesandeid täita. Tema kinnitas, et sellega arvestatakse. Võtsin mõtlemisaega ja pidasin nõu Veljo Meosega. Ka tema arvas, et seda tuleks teha, seda läheb mul edaspidi vaja. Vahetunnil tuli minu juurde üks 11. klassi poiss Hugo Norberg ja rääkis sama juttu.
Ka Veljo kinnitas uuesti, et peaksin komsomoli astuma. Lisas veel, et räägib mulle edaspidi sel teemal rohkem. Küsisin, kas tema on nüüd kommunistiks hakanud. Teemant rääkis nagu tõeline kommunist, aga teised poisid rõhutasid rohkem, et seda on vaja.
Ühel päeval saatis Kalju Teemant mu vahetunnil 11. klassi poiste juurde. Nad küsisid minult, kas ma ajalehti loen, kas tean riigijuhte ENSV-s Ja Nõukogude Liidus jne.
Pärast tuli eilne tuttav Norberg mulle koridoris juurde ja soovitas mitte liigset rääkida. Kui midagi ütlen, siis alati sama. Ei tea, kas Veljo on midagi liigset rääkinud, siis võin küll sees olla?!
Nädala lõpus ootas mind kodus ebameeldiv üllatus: Jõgevalt oli tulnud kutse ilmuda kaheks päevaks sealsesse sõjakomissariaati õppustele.
i
PAUL TOOTS
