Järg 2. juunil ilmunud osale
25. juunil tuli Oskar suure uudisega, et on alanud sõda Lõuna- ja Põhja- Korea vahel. Siin oli tegemist kahe suure riigi —Nõukogude Liidu ja USA — huvide konfliktiga. Põhja-Koread toetasid Hiina ja NSVL, Lõuna-Koread USA ja teised.
Meie emaga lootsime, et puhkeks uus sõna, sest ainult see võis meid venelaste võimu alt päästa ja isa koju tuua.
Töö eest sai kolhoosilt heinamaad
Jõudsime oma heinamaalt heina tehtud, aga sellest oli vähe. Varem sai talunikega kokku leppida, kust juurde niita võib, kuid nüüd oli ju kolhoos. Ema küsis brigadir Saarelt ja tema ütles, et Korjuse karjamaalt põõsaste vahelt võib heina teha, kui pool kolhoosile anda. Hakkasime kohe niitma. Kuigi mätas oli mättas kinni, siis midagi ikka sai. Ilmad olid sel ajal ilusad, niitsime terve päeva, ema käis ainult vahepeal loomi talitamas.
Varsti tulid raadiost teated, et Lõuna-Korea kapituleerub varsti kommunistlikule Põhjale.
Mõne päeva pärast hakkasime emaga heina saadudesse panema ja märkasin, et kuigi ilm on kuiv, on heinamaal mätaste vahel vett. Selgus, et seal oli allikas. Siin oli neid mitmel pool.
Tehnikumi õppima ei kõlba!
Juuni lõpus käisime Oskariga Tartus hambaarsti juures. Mul olid sõja ajal tagumised purihambad lootusetult lagunenud, need tuli välja tõmmata. Voldis enam hambaarsti polnud. Stomatoloogiapolikliinik oli siis Tartus Veski tänaval. Mul tõmmati korraga kaks katkist hammast välja, ülejäänud kaks jäid teiseks korraks.
Juulis tuli plaan dokumendid Tartusse tehnikumi viia. Arvasin küll, et lähen traktoristiks või autojuhiks, aga ema arvas, et mul on targem raudteetehnikumi minna. Kooli tarvis oli vaja vallamajast iseloomustust, kuid seal ütles partorg mulle selge sõnaga, et minusuguse rahvavaenlase koht ei ole nõukogude koolis. Mingu ma hobustega kolhoosipõllule kündma. Samas meid ju kolhoosi ka ei võetud.
Inglased on öelnud, et kui sa pead oma risti kandma, siis ära lohista seda järel, vaid võta õlale ja kanna! Elutarkus, mida igaüks ei suuda järgida.
Jäi üle ainult keskkooli minna. Esialgu ei rääkinud ma oma ebaõnnestumisest kellelegi, ka emale mitte.
Ehmatavad külalised
Ühel juulialguse õhtupoolikul puhastasin laudalakas oma vintpüssi. Leidsin, et püssi raud on seest punakaks tõmmanud, järelikult hakkab rooste minema. Lükkasin kuuli rauda ja lasksin paugu lakaluugist tühja lauta. See ei oleks tohtinud kaugele kosta, aga varsti pärast seda sõitis kaks autot õue!
Poetasin püssi räästa alt maha nõgestesse, hüppasin ise lauta ja tulin sealt õue nagu õige mees, hang käes. Autodest maha tulnud inimesed olid juba meie tuppa läinud!
Seekord oli ehmatus asjatu, sest täditütar Felda oli tulnud kahe oma lellepojaga korraks meile. Neil oli ülesanne need trofeeautod kusagil maha müüa.
Ühel juulihommikul muldasin aias kartuleid. Ilm oli palav ja töö tolmune, ajasin särgi seljast ja olin varsti nagu poriorikas. Kui hobuse lauta panin ja ennast kaevu äärde pesema minna tahtsin, tuli väravast sisse klassiõde Evi. Mul oli kohutavalt piinlik, et nii porisena tema silma alla sattusin. Ta töötas suvel Voldi arsti juures õena ja talle oli antud ülesanne uurida, millistes tingimustes elab tuberkuloosihaige Oskar Kägra, kes tervise pärast sõjaväest vabastatud on.
Pärast rääkis Oskar, et viis Tartusse ühele arstile pool siga ja sai tõendi, et põeb tiisikust ja Punaarmeesse ei kõlba.
21. juulil arreteeriti Kudinalt Voldemar Piir.
Vilja külvata polnud enam mõtet
Augusti keskel hakati kolhoosis rukist masindama, aga nüüd enam iga talu juures ei peatutud. Brigadir Aleksander Saar, keda Tila Sassiks kutsuti, lubas emale, et ka meie vili masindatakse ära, kui keegi meilt kogu aja rehel on. Mina vedasin kolm päeva aganaid ja me saimegi oma rukki ja nisu ka pekstud, kui masin Kiima juures seisis.
Brigadir oli emale öelnud, et ärgu ta enam rukist ja nisu maha külvaku, ta laseb meie põllu kolhoosi hobustega üles künda ja külvab kaera peale. Küllap tuleb siis kevadel loomad ära anda ja on Siberisse sõit…
21. augustil läksin Tartusse 1. keskkooli dokumente sisse viima. Pahandati, miks ma juba juulis ei tulnud, kuid võeti siiski vastu. Ma ei hakanud loomulikult seal rääkima, et mind tehnikumi minna ei lastud. Öeldi, et tulgu ma 1. septembril kohale, eks siis näeb.
Brigadir oli emale öelnud, et meil tuleb tööpäevadega ka see töö ära tasuda, mis tõurehe ajal kulub. Mina, Viktor Kabanen ja Kägra poisid võivat minna kaera rõuku panema. See oli masinaga juba maha niidetud.
Viktor tuli juba mõne nädala eest meie juurde, sest Reinult, kus ta vahepeal oli, saadeti ta ära. Kardeti, et hakatakse süüdistama võõra tööjõu kasutamises, aga meie juurde oli ta sisse registreeritud. Nüüd ta oligi meil, aga käis vahel öösiti pruudi juures.
Magasime lakas ja poisid väitsid, et ei ole kaera rõukupanemisest midagi kuulnud, et lähevad hommikul ikka talli juurde nagu tavaliselt, kust brigadir tööle saadab. Ka mina läksin hommikul koos teistega. Andimetsa jõudsime kella kümneks. Kiiret polnud kellelgi, nagu vanasti mõisa ajal. Brigadir oli öösel paha peal olnud, tuli alles tunni aja pärast, viinahais juures ja silmad punased. Meid saadeti kohe minema ja kella kaheteistkümneks olime Soolepa põllul kaera rõuku panemas.
Soolepa talu peremees jäi kord veskilt tulles jahukottide alla ja sai surma, kui hobune lõhkuma hakkas. Naine ja tütar läksid siitkandist ära.
Seiklused suveööl
Hakkasime nobedalt rõuke viskama. Kell võis umbes neli olla, kui Viktor ütles, et tema läheb pruuti vaatama. Natukese aja pärast kargles Oskar ka minema, et temal kah vaja pruudi poole minna.
Elmaril ja minul pruuti polnud, me otsustasime edasi töötada. Vaatasime, et meil tuleb kummalgi kolm normipäeva välja, kui kõik ära teeme. Kui viimaseid rõuke panime, oli kuusirp juba taevas. Ega rõugud ju suured ja ilusad pidanud olema, mõisa köis, las lohiseb!
i
PAUL TOOTS
