23. juunil 1950 oli kooli lõpupidu. Saadjärve kool sai mul nüüd läbi ja see tegi veidi nukraks, et mõne klassikaaslase ja õpetajaga ei pruugi enam kohtuda.
Mõnedel poistel oli pudel veini kaasas, tüdrukud tegid võileibu.
Enamik mu klassikaaslastest tahtis minna edasi õppima, väga vähestel oli plaan maale kolhoosi jääda.
Hommikupoole ööd sõitsin rattaga koju, mitmel pool põlesid jaanituled.
Klassiõe mälestuskillud
55 aastat hiljem kirjutas mu tollane klassiõde Mari Änilane Pungas sellest päevast ja hilisematest kokkusaamistest.
Siinkohal mõned katkendid tema kirjutisest, mis pärineb Jaan Peetsalu kogust.
“Suvehari oli käes. Vana koolimaja aknad särasid puhtusest. Poisid tõid kased saali ja panid pingid-toolid kohale. Nii inimestest kui ruumidest õhkus pidulikkust, ehk ka pisut nukrust.
….
Aastaarvuks kirjutati 1950, kuupäeva on aeg meelest viinud. Algamas oli seitsmenda klassi lõpuaktus Saadjärve Mittetäielikus Keskkoolis. Tunnistuse sai kakskümmend üks tüdrukut-poissi: Helve Liblik, Eha Paulov, Helgi Paulov, Evi Kurs, Lia Treumann, Ester Koppel, Mari Änilane, Asta Alekõrs, Vilma Alekõrs, Aita Kalamees, Hiljar Melts, Arne Metsar, Raul Sirelius Käärik, Heldur Muuli, Hillar Kullamaa, Voldemar Ust, Paul Toots, Lembit Pääsukene, Karl Arg, Ants Tamm, Helmut Tuvikene.
….
Kui olime tunnistused kätte saanud, saime kaasa ka direktori, klassijuhataja ja õpetajate parimad soovid.
Muidugi pidasime maha ka lõpupeo. Ei olnud siis tüdrukutel uhkeid soenguid ja kleite ega poistel šikke ülikondi, aga sellest hoolimata olime rõõmsad ja õnnelikud.
Meil olid ilusad unistused. Kas nad täitusid, seda näitas aeg, aga juba see oli hea, et nad meil olid.
…
Sellel õhtul, kui viimati koos olime, oskasime vaevalt arvata, kui väga me üksteisest hoolime. Aeg näitas, et nii see oli, ega me muidu kohtuks regulaarselt siiani.
…
Juunis 1970 sai kakskümmend aastat kooli lõpetamisest. Armas oli üle pika aja üksteist näha. Meid oli kohal kümme, ka klassijuhataja Mercedes Tamm ja õpetaja Evi Kriisa. Meiega oli ka aasta enne meid kooli lõpetanud Erich Sepp. Ta võttis osa kõikidest meie kokkutulekutest ja seetõttu võtsime ta oma klassivennaks. Pilte tegi Uno Sulg, kes oleks ka pidanud koos meiega lõpatama, aga tema vanemad kolisid Tartusse.
…
1971. aastal jäi meie klassijuhataja pensionile. Käisime tal 1. septembril külas, kaasas söögid-joogid ja hea tuju. Kui bussiga ära sõitma hakkasime, jäi õpetaja meile Kubja talu suure pärna all pisarsilmi järele lehvitama.
…
1995. aasta kevadel käisime oma klassijuhatajal sünnipäeval, sama aasta 26. juulil läks ta varjuderiiki.
Mäletame teda mõistva, sooja südamega ja armsa inimesena.
…
1990. aastal saime kokku Ihastes Uno Sule suvekodus.
Nelikümmend aastat oli möödas kooli lõpetamisest, aga sellest hoolimata olime noored ja lõbusad, lipumastis lehvis sini-must-valge!
1999. aastal kohtusime Koogil väga armsa Lydia Jäägeri kodus. Seal ei olnud üksnes meie klass, pigem kogu kool. Aitäh sulle, Lydia!
2005. aastal oli kooli lõpetamisest möödas 55 aastat. Me ei olnud unustanud oma kooli ega klassikaaslasi, meil oli ikka veel midagi meenutada, millestki rääkida…”
25. juunil 1950 tuli Oskar suure uudisega, et on alanud sõda Lõuna- ja Põhja- Korea vahel. Siin oli tegemist kahe suure riigi —Nõukogude Liidu ja USA — huvide konfliktiga. Põhja-Koread toetasid Hiina ja NSVL, Lõuna Koread USA ja teised.
Meie emaga lootsime, et puhkeks uus sõna, sest ainult see võis meid venelaste võimu alt päästa ja isa koju tuua.
Heinalisa mätlikult karjamaalt
Jõudsime oma heinamaalt heina tehtud, aga sellest oli vähe. Varem sai talunikega kokku leppida, kust juurde niita võib, kuid nüüd oli ju kolhoos. Ema küsis brigadir Saarelt ja tema ütles, et Korjuse karjamaalt põõsaste vahelt võib heina teha, kui pool kolhoosile anda. Hakkasime kohe niitma. Kuigi mätas oli mättas kinni, siis midagi ikka sai. Ilmad olid sel ajal ilusad, niitsime terve päeva, ema käis ainult vahepeal loomi talitamas.
Varsti tulid raadiost teated, et Lõuna-.Korea kapituleerub varsti kommunistlikule Põhjale.
Mõne päeva pärast hakkasime emaga heina saadudesse panema ja märkasin, et kuigi ilm on kuiv, on heinamaal mätaste vahel vett. Selgus, et seal oli allikas. Siin oli neid mitmel pool.
Juuni lõpus käisime Oskariga Tartus hambaarsti juures. Mul olid sõja ajal tagumised purihambad lootusetult lagunenud, need tuli välja tõmmata. Voldis enam hambaarsti polnud. Stomatoloogiapolikliinik oli siis Tartus Veski tänaval. Mul tõmmati korraga kaks katkist hammast välja, ülejäänud kaks jäid teiseks korraks.
Polnud tehnikumiõpilaseks sobiv
Juulis tuli plaan dokumendid Tartusse tehnikumi viia. Arvasin küll, et lähen traktoristiks või autojuhiks, aga ema arvas, et mul on targem raudteetehnikumi minna. Kooli tarvis oli vaja vallamajast iseloomustust, kuid seal ütles partorg mulle selge sõnaga, et minusuguse rahvavaenlase koht ei ole nõukogude koolis. Mingu ma hobustega kolhoosipõllule kündma. Samas meid ju kolhoosi ka ei võetud.
Inglased on öelnud, et kui sa pead oma risti kandma, siis ära lohista seda järel, vaid võta õlale ja kanna! Elutarkus, mida igaüks ei suuda järgida.
Jäi üle ainult keskkooli minna. Esialgu ei rääkinud oma ebaõnnestumisest kellelegi, ka emale mitte.
Ühel juulialguse õhtupoolikul puhastasin laudalakas oma vintpüssi. Leidsin, et püssi raud on seest punakaks tõmmanud, järelikult hakkab rooste minema. Lükkasin kuuli rauda ja lasksin paugu lakaluugist tühja lauta. See ei oleks tohtinud kaugele kosta, aga varsti pärast seda sõitis kaks autot õue!
Poetasin püssi räästa alt maha nõgestesse, hüppasin ise lauta ja tulin sealt õue nagu õige mees, hang käes. Autodest maha tulnud inimesed olid juba meie tuppa läinud! Seekord oli ehmatus asjatu, sest täditütar Felda oli tulnud kahe oma lellepojaga korraks meile. Neil oli ülesanne need trofeeautod kusagil maha müüa.
Ühel juulihommikul muldasin aias kartuleid. Ilm oli palav ja töö tolmune, ajasin särgi seljast ja olin varsti nagu poriorikas. Kui hobuse lauta panin ja ennast kaevu äärde pesema minna tahtsin, tuli väravast sisse klassiõde Evi. Mul oli kohutavalt piinlik, et nii porisena tema silma alla sattusin. Ta töötas suvel Voldi arsti juures õena ja talle oli antud ülesanne uurida, millistes tingimustes elab tuberkuloosihaige Oskar Kägra, kes tervise pärast sõjaväest vabastatud on.
Pärast rääkis Oskar, et viis Tartusse ühele arstile pool siga ja sai tõendi, et põeb tiisikust ja Punaarmeesse ei kõlba.
21. juulil arreteeriti Kudinalt Voldemar Piir.
i
23. juunil 1950 oli kooli lõpupidu. Saadjärve kool sai mul nüüd läbi ja see tegi veidi nukraks, et mõne klassikaaslase ja õpetajaga ei pruugi enam kohtuda.
Mõnedel poistel oli pudel veini kaasas, tüdrukud tegid võileibu.
Enamik mu klassikaaslastest tahtis minna edasi õppima, väga vähestel oli plaan maale kolhoosi jääda.
Hommikupoole ööd sõitsin rattaga koju, mitmel pool põlesid jaanituled.
Klassiõe mälestuskillud
55 aastat hiljem kirjutas mu tollane klassiõde Mari Änilane Pungas sellest päevast ja hilisematest kokkusaamistest.
Siinkohal mõned katkendid tema kirjutisest, mis pärineb Jaan Peetsalu kogust.
“Suvehari oli käes. Vana koolimaja aknad särasid puhtusest. Poisid tõid kased saali ja panid pingid-toolid kohale. Nii inimestest kui ruumidest õhkus pidulikkust, ehk ka pisut nukrust.
….
Aastaarvuks kirjutati 1950, kuupäeva on aeg meelest viinud. Algamas oli seitsmenda klassi lõpuaktus Saadjärve Mittetäielikus Keskkoolis. Tunnistuse sai kakskümmend üks tüdrukut-poissi: Helve Liblik, Eha Paulov, Helgi Paulov, Evi Kurs, Lia Treumann, Ester Koppel, Mari Änilane, Asta Alekõrs, Vilma Alekõrs, Aita Kalamees, Hiljar Melts, Arne Metsar, Raul Sirelius Käärik, Heldur Muuli, Hillar Kullamaa, Voldemar Ust, Paul Toots, Lembit Pääsukene, Karl Arg, Ants Tamm, Helmut Tuvikene.
….
Kui olime tunnistused kätte saanud, saime kaasa ka direktori, klassijuhataja ja õpetajate parimad soovid.
Muidugi pidasime maha ka lõpupeo. Ei olnud siis tüdrukutel uhkeid soenguid ja kleite ega poistel šikke ülikondi, aga sellest hoolimata olime rõõmsad ja õnnelikud.
Meil olid ilusad unistused. Kas nad täitusid, seda näitas aeg, aga juba see oli hea, et nad meil olid.
…
Sellel õhtul, kui viimati koos olime, oskasime vaevalt arvata, kui väga me üksteisest hoolime. Aeg näitas, et nii see oli, ega me muidu kohtuks regulaarselt siiani.
…
Juunis 1970 sai kakskümmend aastat kooli lõpetamisest. Armas oli üle pika aja üksteist näha. Meid oli kohal kümme, ka klassijuhataja Mercedes Tamm ja õpetaja Evi Kriisa. Meiega oli ka aasta enne meid kooli lõpetanud Erich Sepp. Ta võttis osa kõikidest meie kokkutulekutest ja seetõttu võtsime ta oma klassivennaks. Pilte tegi Uno Sulg, kes oleks ka pidanud koos meiega lõpatama, aga tema vanemad kolisid Tartusse.
…
1971. aastal jäi meie klassijuhataja pensionile. Käisime tal 1. septembril külas, kaasas söögid-joogid ja hea tuju. Kui bussiga ära sõitma hakkasime, jäi õpetaja meile Kubja talu suure pärna all pisarsilmi järele lehvitama.
…
1995. aasta kevadel käisime oma klassijuhatajal sünnipäeval, sama aasta 26. juulil läks ta varjuderiiki.
Mäletame teda mõistva, sooja südamega ja armsa inimesena.
…
1990. aastal saime kokku Ihastes Uno Sule suvekodus.
Nelikümmend aastat oli möödas kooli lõpetamisest, aga sellest hoolimata olime noored ja lõbusad, lipumastis lehvis sini-must-valge!
1999. aastal kohtusime Koogil väga armsa Lydia Jäägeri kodus. Seal ei olnud üksnes meie klass, pigem kogu kool. Aitäh sulle, Lydia!
2005. aastal oli kooli lõpetamisest möödas 55 aastat. Me ei olnud unustanud oma kooli ega klassikaaslasi, meil oli ikka veel midagi meenutada, millestki rääkida…”
25. juunil 1950 tuli Oskar suure uudisega, et on alanud sõda Lõuna- ja Põhja- Korea vahel. Siin oli tegemist kahe suure riigi —Nõukogude Liidu ja USA — huvide konfliktiga. Põhja-Koread toetasid Hiina ja NSVL, Lõuna Koread USA ja teised.
Meie emaga lootsime, et puhkeks uus sõna, sest ainult see võis meid venelaste võimu alt päästa ja isa koju tuua.
Heinalisa mätlikult karjamaalt
Jõudsime oma heinamaalt heina tehtud, aga sellest oli vähe. Varem sai talunikega kokku leppida, kust juurde niita võib, kuid nüüd oli ju kolhoos. Ema küsis brigadir Saarelt ja tema ütles, et Korjuse karjamaalt põõsaste vahelt võib heina teha, kui pool kolhoosile anda. Hakkasime kohe niitma. Kuigi mätas oli mättas kinni, siis midagi ikka sai. Ilmad olid sel ajal ilusad, niitsime terve päeva, ema käis ainult vahepeal loomi talitamas.
Varsti tulid raadiost teated, et Lõuna-.Korea kapituleerub varsti kommunistlikule Põhjale.
Mõne päeva pärast hakkasime emaga heina saadudesse panema ja märkasin, et kuigi ilm on kuiv, on heinamaal mätaste vahel vett. Selgus, et seal oli allikas. Siin oli neid mitmel pool.
Juuni lõpus käisime Oskariga Tartus hambaarsti juures. Mul olid sõja ajal tagumised purihambad lootusetult lagunenud, need tuli välja tõmmata. Voldis enam hambaarsti polnud. Stomatoloogiapolikliinik oli siis Tartus Veski tänaval. Mul tõmmati korraga kaks katkist hammast välja, ülejäänud kaks jäid teiseks korraks.
Polnud tehnikumiõpilaseks sobiv
Juulis tuli plaan dokumendid Tartusse tehnikumi viia. Arvasin küll, et lähen traktoristiks või autojuhiks, aga ema arvas, et mul on targem raudteetehnikumi minna. Kooli tarvis oli vaja vallamajast iseloomustust, kuid seal ütles partorg mulle selge sõnaga, et minusuguse rahvavaenlase koht ei ole nõukogude koolis. Mingu ma hobustega kolhoosipõllule kündma. Samas meid ju kolhoosi ka ei võetud.
Inglased on öelnud, et kui sa pead oma risti kandma, siis ära lohista seda järel, vaid võta õlale ja kanna! Elutarkus, mida igaüks ei suuda järgida.
Jäi üle ainult keskkooli minna. Esialgu ei rääkinud oma ebaõnnestumisest kellelegi, ka emale mitte.
Ühel juulialguse õhtupoolikul puhastasin laudalakas oma vintpüssi. Leidsin, et püssi raud on seest punakaks tõmmanud, järelikult hakkab rooste minema. Lükkasin kuuli rauda ja lasksin paugu lakaluugist tühja lauta. See ei oleks tohtinud kaugele kosta, aga varsti pärast seda sõitis kaks autot õue!
Poetasin püssi räästa alt maha nõgestesse, hüppasin ise lauta ja tulin sealt õue nagu õige mees, hang käes. Autodest maha tulnud inimesed olid juba meie tuppa läinud! Seekord oli ehmatus asjatu, sest täditütar Felda oli tulnud kahe oma lellepojaga korraks meile. Neil oli ülesanne need trofeeautod kusagil maha müüa.
Ühel juulihommikul muldasin aias kartuleid. Ilm oli palav ja töö tolmune, ajasin särgi seljast ja olin varsti nagu poriorikas. Kui hobuse lauta panin ja ennast kaevu äärde pesema minna tahtsin, tuli väravast sisse klassiõde Evi. Mul oli kohutavalt piinlik, et nii porisena tema silma alla sattusin. Ta töötas suvel Voldi arsti juures õena ja talle oli antud ülesanne uurida, millistes tingimustes elab tuberkuloosihaige Oskar Kägra, kes tervise pärast sõjaväest vabastatud on.
Pärast rääkis Oskar, et viis Tartusse ühele arstile pool siga ja sai tõendi, et põeb tiisikust ja Punaarmeesse ei kõlba.
21. juulil arreteeriti Kudinalt Voldemar Piir.
i
PAUL TOOTS
