Järg 12. mail ilmunud osale
Mina sain pesuvett kaela ja tagurpidi põgenedes kukkusin libedale saunaesisele selili. Keegi hakkas mind vihakontsuga vastu gaasimaski peksma. Haarasin pimesi käega, et uksepiidast kinni saada ja jalule tõusta, aga pihku jäi kellegi seebine jalg ja selle omanik hakkas hirmsa häälega kiljuma.
Sain jalule ja lidusin Kärksi metsa poole. Minu ees jooksis Elmar, kes sauna ei jõudnudki, minu järel Oskar ja siis Veljo, keda Aaslava koeranäss säärest ja tagumikust hammustas.
Järgmine päev räägiti külas, et saunalisi käisid kollitamas Meose Veljo, keda naised külmaveetoobrisse olid tahtnud toppida, ja Kägra poisid. Mind ei pandud seekord tähele.
Pime ja troostitu hilissügis
Öeldakse, et kui mardipäev on vihmane, siis on oodata suure lumega pehmet talve, vilu ja vihmast suve. Mardipäev oli seekord pilves, aga vihma ei tulnud.
Novembri keskel sadas pidevalt, päevad olid pimedad. Kui koolist tulin, sorises mu hallist vihmamantlist vett ja ratas oli nagu porikäi. Õppisin viieliinilise petroolilambi valgel. Lagi tilkus läbi, katust ei olnud enam millegagi parandada. Süüagi polnud kodus enam kuigi palju, ja varsti oli tarvis isale pakk saata. Venemaale 30 aasta eest toodud nõukogude võim oli nüüd ka meil kanda kinnitanud.
Rahva seas liikus salm
Stalin Kremlis keerab vuntsi,
käes on jälle Eestimaa.
Näitab meile musta kunsti,
kuidas tuleb nälgida.
Kadripäeval olid internaaditüdrukud kadrisandis ehk katri jooksmas käinud. Valdeko Tobrost oli tüdruk tehtud ja tema oli ka kambas. Oli käidud õpetaja Kriisa pool, kus oli süüa pakutud. Aga koolis tuli sellest pahandus ja eriti sai sarjata õpetaja – polevat nõukogude inimesele sobilik!
Pärast kadripäeva jäin internaati, sest paks lumi tuli maha.
Siinkohal üks tol ajal ringi liikunud anekdoot.
Välismaal mõistetakse mingi süüteo eest surma venelane, inglane ja juut. Küsitakse nende viimast soovi ja kuhu tahavad maetud saada. Venelane ütleb, et tal soovi pole ja on ükskõik, kuhu maetakse. Inglane tahab süüa veel mune ja peekonit, maetud tahab saada kodumaale. Juut ütleb, et tahab värskeid maasikaid. Kui öeldakse, et neid pole enne suve saada, ütleb ta, et võib oodata. Maetud tahab saada Stalini kõrvale. Kui talle öeldakse, et Stalin ju alles elab, vastab juut: “Mina ootap”.
Detsembri esimestel päevadel tuli torm ja vihm, lumi sulas täielikult. Hommikuti oli nii pime, et tuli lausa käsikaudu koolitee leida. Pidevalt sadas vihma ja lörtsi. Mulle tundus, et sellel aastal pole muud olnudki kui suur pimedus, vihm ja tuul.
13. detsembri õhtul läksime internaadis pärast õppimist ja enne leivakottide kallale asumist poistega korraks välja ja nägime Voldi pool pilvede peal punast kuma. Arvasime, et sealt tuleb auto, aga miks kuma punane on?
Läksime pärast söömist eraldi ruumi õppima ja ei märganud enne midagi, kui väiksemate müramine kahtlaselt vaikseks jäi.
Kõik olid välja läinud ja me läksime ka. Oli näha, et Voldi pool olid pilved punased ja paistsid ka leegid. Poisid läksid direktori juurde sellest rääkima ja tema tuli ka välja. Arvati, et tulekahju on kusagil kaugemal ja sinna ei maksa minna. Helve Liblik hakkas nutma.
Me läksime suuremate poistega ikka vaatama, kuigi ei lubatud. Ühe talu ait ja kuivati olid tules, parajasti kukkus katus sisse. Tahtsime ka appi vett pumpama minna, aga kaev sai tühjaks.
Stalinile töövõitudest ja sõnnikuveost
1949. aasta 21. detsembril, Stalini 70. sünnipäeval raporteeris Koogi kolhoos Stalinile kirjalikult põllumajandustoodangu suurendamisest ja sõnnikuveost. Ka metsavennad tähistasid seda pidupäeva — Koogi poe rüüstamisega. Seitse meest laulsid koos kohalike ostjatega Eesti hümni, joodeti täis valvur, võeti kaasa tema püss ja head-paremat kauplusest ja lahkuti Sortsi teed.
Ka talvisel pööripäeval sadas vaid vihma, oli tunne, et on tulnud polaaröö.
Jõululaupäeval saime koolist valges tulema, kuid kui Volti jõudsin, oli juba pime. Vestli juurest tulin üle raudtee ja sealt Tormi mäe kaudu meie kunagisse metsa. Sealt varastasin endale jõulupuu.
Kuuse panime tagatuppa, põletasin ka paari lambarasvast tehtud küünalt. Oli tunne, et oleks nagu tavaline õhtu, aga ei ole ka. Tuli meelde, et kui sõja ajal sakslased siin olid, siis olid küll pimenduskatted akende ees, aga kuusk oli toas ja küünlad põlesid. Raadiost tuli jõululaule, ahjus särisesid vorstid ja liha. Ja laes rohelise kupli all põles elektrilamp. Küll see oli ilus aeg!
Jõuluööl hakkas lund sadama ja sadas aasta lõpuni.
31. detsembril algas meil koolivaheaeg.
Hiljem sain teada, et 31. detsembril 1949 suri Raimond Valgre.
Koolivaheajal ei käinud ma eriti palju toastki väljas, ema soovitas mul võimalikult palju puhata, sest nädala pärast tuli jälle kooli minna.
Tagasi Siberisse
16. märtsil rääkis klassivend Jaak Kinger mulle, et tema õde Maret, kes saab sügisel 19, on kinni võetud ja saadetakse vist Siberisse tagasi. Nad tulid õega 1947. aasta juulis salaja Eestisse tagasi. Ema oli tulnud salaja aasta hiljem ja oli siiani peidus.
Kingeritel oli omal ajal Ilmjärve vallas maja ja lauavabrik. Ema teadis neid asju, nad olid meile ka sugulased.
12. aprilli hommikul ei tulnud Jaak kooli. Päeval saime teada, et ta on arreteeritud.
Jaagu ema Amanda Kinger suutis end varjata 1957. aastani ja siis saadeti ikkagi veel Siberisse. Mina olin siis juba ammu sõjaväest tagasi ja isagi oli asumiselt vabastatud.
Jaak saatis Siberist kooli kirja, et kas kool saaks talle 7. klassi lõputunnistuse saata, sest klassi lõpuni oli tema äraviimise ajal ainult paar kuud ja ta saaks seal parema töökoha, kui 7 klassi lõpetatud. Meie kool ei julgenud seda teha.
Maret ja Jaak said vabaks 1958. aastal, siis oli Jaagul juba pere ja Venemaal sündinud tütar Tiiu.
Kiusasime koolis füüsika õpetajat, kes rääkis, et aurumasina leiutas Bolzunov. Meie vaidlesime vastu, et selle leiutas James Watt.
Artellist oma hobust laenama
Aprillis oli juba neil, kes end arreteerimise eest varjasid, lootus, et varsti saab metsa minna. Taludes polnud kuigi turvaline, võis juhtuda, et keegi ikka nägi ja üles andis. Pidevalt oli kuulda inimeste vangistamisest.
Ema rääkis, et meie külas pidi olema nüüd põllumajanduslik artell “Ühistöö”. Majapidamistele jäeti alles ainult üks lehm, üks siga, üks lammas ja kümme kana. Hobused ja põllutööriistad võeti artelli, kellel vaja oma
i
PAUL TOOTS
