Järg 28. aprillil ilmunud osale
Need, kes küüditamise ajal põgenema said, jäid koju. Meie külas oli kolm tüdrukut, kelle pered olid kas kaduma läinud või küüditatud.
Äraviidutelt tuli ka juba kirju, enamasti olid nad Siberis laiali, harva olid ühe küla inimesed seal koos.
Saadjärve kooli juures oli ka staadion ja seal tehti kõvasti sporti. Kõige suuremad “ässad” olid Ilmar Pärismaa ja Karl Arg. Kuulitõukes ei saanud ma nende ligigi, aga arvasin, et kui hoolega treenin, siis hüpetes ja jooksus võin neid tulevikus lüüa. Raigastvere koolis me sporti ei teinud, tagusime ainult vahetundidel rahvastepalli.
Vallas oli räägitud, et kes kolhoosi ei lähe, peab kolhoosi territooriumilt lahkuma. Kui meid emaga kolhoosi ei võetagi, kas peame siis ära minema?
30. mail oli minu sünnipäev. Ilm oli päikesepaisteline ja soe, sirel keldri kõrval õitses.
Tööl puudus mõte
Kägradel kadus tuju tööd teha. Eelmistel aastatel juurisid nad metsa, et põldu juurde saada, nüüd jäeti asi katki, sest kui tulevad kolhoosid, pole sellel enam mõtet. Nad tegelesid vaid viinaajamisega, müüsid seda ja tarvitasid hoolega ka ise.
1949. aasta 5. mai oli suvistepüha, mida uuel ajal muidugi ei tähistatud. Suvisted ehk nelipühad on viimased kevadised pühad, need on seitse nädalat pärast ülestõusmispühi. Vanasti sai karjane talus sel puhul vaba päeva, toad koristati eriti hoolikalt ja toodi kased tuppa.
Täna kuulsin huvitavat ütlust: “Täägile saab toetuda, aga täägil ei saa istuda.” Nii olevat öelnud tsaar Aleksander III. Huvitav, kaua Stalin saab täägi otsas istuda?
Juuni keskel olid mitmel päeval järjest äiksevihma hood. Ilm oli sünge, päikest nagu enam polnudki.
Pärast seda, kui Karl Elken kinni viidi, hakkas Elkeni Alma sagedamini meil käima. Seni olime meie äramärgitud ja meist oli targem eemale hoida, nüüd oli temagi “rahvavaenlane”.
Ta muretses, et mehelt pole kirja, aga minu ema lohutas, et ega esialgu kirju saata lastagi.
Oskar kutsus mind teatrisse kaasa. Voldi seltsimajas oli Estonia teatri etendus “Kõrbelaul” Georg Otsaga peaosas.
Maanteid hakati korda tegema, oli antud teada otsus, palju hobuseid peab kolhoos sõjaväele andma. Kõik märgid näitasid, et tuleb uus sõda, ka piiblis oli seletatud, et sellel aastal tuleb vabadus.
Jaanipäev oli külm, vihmane ja tuuline. Hakkasime emaga siloauku korda tegema, sest kui selline ilm jätkub, siis heina teha ei saa. Ega meil rohkem loomi tohtinud olla kui üks lehm ja kaks lammast. Juuli alguses lubas ilm ikka õnneks heina teha, aga kuiv püsis lühikest aega.
Ka juulis kuulsime pidevalt Saadjärve valla inimeste arreteerimistest. 25. juuli on jakobipäev. Ema ütles, et sellest päevast läheb külm kivi vette, raudnael rohu sisse ja tont põõsasse. Seda, et tont põõsasse, polnud ma varem kuulnud. Eks see ole õige, et õhtuti on juba pime, järelikult on tont põõsas.
2. augustil jäi rukkilõikus vihma pärast pooleli, aga arvasime, et jõuame veel niita ja saame rehepeksu ajaks sellega valmis.
Ema saatis mu Äksi veskile kaerajahu tegema. Siga oli vaja ära nuumata ja tappa, sest teine siga oli ka juba suur ja kahte pidada ei tohtinud. Kui tuldi kontrollima ja leiti loomi, mis n-ö ülearu, tuli need riigile kopikate eest ära müüa.
Äksis kõndisin tükk aega ümber veski, kõik uksed olid kinni. Lõpuks tuli üks vanamoor ja see teadis rääkida, et vett jões ei ole ja veski ei saa töötada. Mina sellest küll aru ei saanud: suvi otsa on sadanud ja ei ole vett!
Algas rehepeks
13. augustil tuli Saluots oma aurukatlaga Aaslava juurde ja algas rehepeks. Rehepeksugarnituuril oli külgedel suurte tähtedega THERMAENIUS. Viljapeks käis ikka talgutega. Noori oli selleks ajaks külas juba väheks jäänud. Kel vähegi võimalik, läks linna. Aga juurde oli tulnud kolm uut tüdrukut, kes küüditamise eest end ära peitsid ja olid tegelikult redus. Need olid Elvi, Aime ja Alvi.
Ühe päevaga jõudsime ära masindada mitme pere vilja. Päris hilja õhtul toodi meie juurde Karina pere viljanatuke ja masindasime ka selle, sest neist vanainimestest polnud talgutöö tegijat. Nende juures oli päeva lõpus õhtusöök.
Söögilauas juhtus minuga õnnetus. Lükkasin kogemata piimaklaasi ümber ja see läks kõrval istunud mehe pükstele. See oli võõras ja hakkas minuga norima. Selgus, et mõned metsavennad olid end talguliste hulka sokutanud ja olid juba purjus. Minu vastas istus ka võõras mees, kes minuga norijale punaste kaantega raamatukest näitas ja vihjas, et ta on kommunist. Selle peale ilmus minu kõrvale lauaservale automaat. Laudkond oli hiirvaikne, aga mind päästis ära Kägra Oskar, kes tegi metsavennale selgeks, et minagi olen “rahvavaenlane”.
Koju saime Oskariga südaööl, pesime endid kaevu juures ja kobisime lakka magama. Oskar, kes oli päev otsa viljavihkusid tassinud, ütles, et on nii väsinud, et ei jaksa pruudi juurdegi minna. Mina utsitasin takka, et mine aga mine, kes teab, kes muidu sinu pruudi juurde läheb, aga selle peale hakkas Oskar hoopis norskama. Meie võtsime Veljoga aganaid. See oli jälle kõige mustem töö, seda keegi teha ei tahtnud ja selle töö peale me jäimegi.
15. augustil sai ka meie ja Kägrade vili pekstud. 25. augustil külvasime emaga rukki maha, teadmata, kes seda järgmisel suvel lõikab.
Ühel õhtul näitas Oskar mulle oma varbaid, tal olid mõlemal jalal keskmised varbad kokku kasvanud, nagu oleksid lestad. Ütlesin, et põrgukiviga saaks ehk selle naha varvaste vahelt lahti kõrvetada, aga Oskar hakkas naerma ja mind narrima, et sellist kivi pole olemas. Meil oli see enne sõda olemas, aga venelased võtsid selle põgenemise ajal ära. Oskar ikka ei uskunud ja küsis, kas käisin seda kivi ise põrgust toomas.
1. septembril läksin jälle rattaga kooli, uus kummeeritud vihmamantel seljas.
i
PAUL TOOTS
