Järg 21. aprillil ilmunud osale
Küti Juhan käis ühel õhtul meil ja rääkis, et Karotamm oli raadiokõne pidanud ja öelnud, et nüüd on juba ligemale pool Eesti taludest kolhoosi astunud. Juttu oli olnud muidugi ka kulakluse kui klassi likvideerimisest, mis on kolhooside loomise eelduseks. Olin kuulnud, et ka meie kandis tahetakse kolhoos teha, aga millal see sünnib, ei teatud. Koosolekul olevat räägitud, et Tootsi ja Elkenit kolhoosi ei võeta, las maksavad makse ja ähivad. Meile oli jäetud seitse, Elkenitele viis hektarit maad.
Mõtlesin, et noored lähevad kõik esimesel võimalusel linna, külas on enamasti vanad järel, mis kolhoos see on. Plaanisin minagi, et kui kool läbi saab, lähen ära linna.
Olev Anton on kirjutanud: “… Ema mõtles, näe, tsaariajal räägiti, et tsaariaeg on kõige parem, aga ise käisin plikast peast mõisapõllul kartuleid noppimas. Näe, Pätsu ajal räägiti, et see aeg on kõige parem, aga mina ei saanud talvepalitutki…. Näe, neljakümnendal aastal, kui revolutsiooni tehti, räägiti, et nüüd on kõige parem, aga talul lõigati tükk küljest ära…”
Päästja päästab päästja käest, kes meid päästab päästja käest!
Õu hakkas juba rohetama, suur paju oja ääres õitses.
Levisid kuuldused, et Võrumaa metsad on kuni Läti piirini metsavendi täis, Läti poole peal on metsas läti mehi.
Koogi kandi lapsed teadsid rääkida, et kui kolhoosid tehakse, siis veetakse talumajad keskuse juurde kokku. Seda olevat arutatud vallamajas.
Metsa istutama
Pühapäeval, 24. aprillil oli imeilus kevadilm. Läksime kooli juurde, kus meid veoautoga Laeva kanti metsa istutama sõidutati. Selle töö peale toodi ka Tartust tudengeid.
Lumi oli küll sulanud, aga kelts oli all ja mõnes loigus veel jääd, sest alles hiljuti sadas lund ja oli külm. Nägin, et siit oli tohutu mets maha võetud. Tabivere jaamast pandi palgid rongidele ja saadeti suure Venemaa ülesehitamiseks.
Tudengid olid rõõmsad ja lärmakad. Ühel poisil oli suupill kaasas ja teised laulsid. Mõni riivatum laul jäi mulle kohe meelde.
Seal metsas nägin ka esimest korda suurt ussi, meie kandis neid ei olnud.
Õhtul toodi meid jälle autoga Voldi alevisse.
9. mail sai sõja lõpust neli aastat. See aeg polnud toonud aga midagi head, vaid tapmisi ja küüditamisi ja hirmu tuleviku ees. Liikusid jutud, et 15. mail on uus küüditamine. Pärast äikest läks soojaks ja mets muutus kiiresti roheliseks. Pääsukesed askeldasid juba lauda vahet, kuulsin ka kägu.
Vaprusekatse komnoorele
Mai keskel tulin kord Voldi poistega koolist koju, ajasin ratast käekõrval. Kambas olid Eno Sarnet, Ilmar Pärismaa, Hugo Vestel, Jüri Vessel, Hillar Kullamaa ja veel paar väiksemat poissi.
Ilmari ettepanekul pöörasime Piiri kuusikusse. Tal oli taskus Vene vintpüssi padrun ja ta tahtis pauku teha. Ta pani padruni, kuhu osa püssirohtu peale oli valatud, otsapidi maasse ja tikuga tule otsa. Kui padrun susisema hakkas, haaras Ilmar Hillaril mütsi peast ja viskas selle padrunile peale, ise ütles, et sa oled komsomol, sinu müts kuuli ei karda, kuidas Matrossov ei kartnud, kui end kuulipilduja laskeava ette heitis. Vahepeal käis pauk ära ja keset Hillari mütsi suitses auk. Selle peale ütles Ilmar, et sa pole ikka õige komsomol, mütsis on nüüd auk.
Hommikul, enne kui ma kooli sõitma hakkasin, jooksis Elkeni Alma nuttes meile ja rääkis, et mees viidi öösel ära. Ema lohutas, et küllap tuleb seekord ka tagasi, nagu alati on tulnud. Esimest korda arreteeriti Karl Elken koos minu isaga 1944. aasta novembris. Ette rutates: talle mõistetigi seekord 25+5 ja saadeti Karaganda laagrisse.
Õhtupoolikul oli ilus ilm, käisin meie endisel heinamaal, kus nägin esimesi pääsusilmi. Õhtul seadsin magamisaseme laudalakka. Lõin seal ühe otsalaua lahti, et oleks võimalik ära joosta, kui küüditajate auto õue sõidab. Ka Kägrad olid hirmul, sest ühel päeval oli Eduard Tartusse ülekuulamisele kutsutud ja uuritud, kuhu jäid Venemaal hobused, kui sakslased seal nende kodukohta tulid. Kägra Eduard oli olnud seal kolhoosi ajal tallimees.
<p />
Igaks juhuks panin endale oma vintpüssi külje alla, kuul rauas ja kaitseriiv peal. See püss oli isal linaleoauku peidetud, selle leidsid ükskord Elmar ja Oskar. Aga see oli täiesti korras.
Suurt küüditamist siiski ei tulnud, teistest valdadest tuli uudiseid üksikutest äraviimistest, aga neid oli ju pidevalt.
Käisin ühel päeval Alekõrte pool. Neil oli tehtud midagi antennitaolist raadiole. Sai kuulata Euroopa raadiojaamu ilma venelaste segajata.
Need, kes küüditamise ajal põgenema said, jäid koju. Meie külas oli kolm tüdrukut, kelle pered olid kas kaduma läinud või küüditatud.
Äraviidutelt tuli ka juba kirju, enamasti olid nad Siberis laiali, harva olid ühe küla inimesed seal koos.
Saadjärve kooli juures oli ka staadion ja seal tehti kõvasti sporti. Kõige suuremad “ässad” olid Ilmar Pärismaa ja Karl Arg. Kuulitõukes ei saanud ma nende ligigi, aga arvasin, et kui hoolega treenin, siis hüpetes ja jooksus võin neid tulevikus lüüa. Raigastvere koolis me sporti ei teinud, tagusime ainult vahetundidel rahvastepalli.
Vallas oli räägitud, et kes kolhoosi ei lähe, peab kolhoosi territooriumilt lahkuma. Kui meid emaga kolhoosi ei võetagi, kas peame siis ära minema?
30. mail oli minu sünnipäev. Ilm oli päikesepaisteline ja soe, sirel keldri kõrval õitses.
Kägradel kadus tuju tööd teha. Eelmistel aastatel juurisid metsa, et põldu juurde saada, nüüd jäeti asi katki, sest kui tulevad kolhoosid, pole sellel enam mõtet. Nad tegelesid vaid viinaajamisega ja tarvitasid seda hoolega ka ise.
i
PAUL TOOTS
