Järg 14. aprillil ilmunud osale
Teda aga sealt ei tabatud, ta kadus koos naise ja kolme pojaga nelja tuule poole. Üks poegadest, Kalju, võttis abiellumisel naise perekonnanime ja elas Läänemaal. Neist keegi ei saanud enam koju tulla, hiljem müüs kolhoos hooned ühele uusmaasaajale.
Lahinguks valmis
Nägin, kuidas otsijad hakkasid tulema üle Möldri heinamaa meie metsa poole, otse minu suunas. Pöörasin oma kuulipritsi peidukohas uude suunda ja vandusin omaette saksa keeles.
Mehed tulid minust üsna lähedalt mööda ja jäid meie õues Kägradega juttu ajama. Varsti sõitis ka auto metsa äärest minema.
Pühapäeval jõudis Timuska Arnold Vaivarast meile. Meid ei olnud veel kodus ja Kägrad olid soovitanud tal oodata. Kui õhtul korraks koju läksime, saime temaga kokku. Ta oli tulnud rongiga ja näinud ka Jõgeva jaamas vaguneid küüditatavatega.
Ka Kiima Eedu tuli meile ja rääkis, et Saare poolt ei saadud Julius Lompi ehk Möldri Juliust kätte. Tema teadis, et 27. märts pidi olema küüditamise viimane päev, järgmise korrani.
Arno jäi ööseks meile, meie läksime jälle Karinale.
Kägrad rääkisid, et Venemaal eelistatigi teinekord küüditades suurt peret — sai kergemini arvu täis.
Üks vana aja mõttetark on öelnud: “Ühe inimese elu lõpetab mõõgalöök. Kogu rahvas hukkub, kui talt võetakse moraal”.
Järgmise korrani hirm möödas
Esmaspäeval, 28. märtsil oli ilus ilm, päike paistis soojalt sinisest taevast, lõokesed laulsid. Ema oli kodus, mina endiselt Karinate pool.
Kiima oli emale rääkinud, et meid oli küll küüditatavate nimekirjast maha tõmmatud, aga taheti siiski esimesel ööl ära viia, sest oli näha, et paljud on põgenenud ja normi ei saada täis. Paljudest peredest ei saadud lapsi kätte, aga vanemad viidi minema. Olin veel mitu päeva kodunt ära, aga magasin juba Karinate pool toas.
Kui koju tagasi läksin, tundus kõik nii kõle ja võõras. Paljud talud olid tühjaks viidud, pääsenud redutasid sugulaste ja tuttavate juures.
Koolis käis jälle täikontroll, üks kidur vanamoor Tartust. Imestas, et poistel jälle juuksed pikad. Nüüd anti koolist käsk, et esmaspäevaks olgu juuksed maha aetud. Rääkisin Kägra Oskarile, et ta mu juuksed maha ajaks. Oskar oli kohe nõus ja minu meelest valmistas see talle lausa rõõmu. Kui pea oli paljas, takseeris seda igast kandist ja ütles, et nüüd olevat see nagu kõrvadega…
Aprillis liikusid jutud, et paari nädala pärast tuleb uus küüditamine.
Sääritsa Edmund käis meil ja viis oma jalgratta ära. Nüüd olin jälle jalamees. Edmundil oli ühes Tartu laos tutvusi ja nad leppisid emaga kokku, et ema läheb Tartusse ja nad katsuvad mulle sealt uue ratta osta.
Edmundi ema ehk minu tädi Gabriela oli vahepeal Harku vanglast välja pääsenud, tuli Tartusse Roosi tänavale sugulaste juurde ja vangistati uuesti. Nüüd oli juba tulnud kiri Omski oblastist.
Sain aru, et kui kooli läbi saan, tuleb minulgi kodukandist jalga lasta. Kolhoosi meiesuguseid kindlasti ei võeta ja järgmises küüditatavate nimekirjas oleme sees.
4. aprillist olin jälle koolis, ka Jaak Kinger oli alles. Aprilli keskel oli veel külm ja aeg-ajalt sadas lund, mis küll kohe sulas.
Uus jalgratas
Ema käis ühel päeval Tartus ja tuligi sealt minu rõõmuks tagasi uue jalgrattaga. Oli terve tee sõitnud, kuigi kruusatee oli mõnes kohas veel vedel olnud. See oli kallis ratas, 1500 rubla maksnud “Diamant”. Kabaneni Viktor tuli õhtul meile, koos võtsime ratta lahti, puhastasime ja määrisime korralikult laagrid. Väga uhke oli uue rattaga kooli minna, pealegi oli mul ka uus vihmamantel. Mõlemad asjad sai ema osta kartulimüügi rahast. Ta lubas ka endale ja Viktorile edaspidi vihmakuue osta. Mõelda tuli muidugi ka maksudele.
Ustavamate poistega rääkisime sõjast, selle puhkemist võis järeldada nii välisraadios räägitu kui ka meie ajalehtedes kirjutatu järgi. Meie valla kommunistid olid aga öelnud, et kes sõjast räägib, see pakkigu kohvrid, saadetakse Siberisse.
Laupäeval, 16. aprillil saime koolis eksamipiletid kätte, nüüd hakkasime koolis nende järgi õppima. Tegin plaani, et teen mitmest vihikust kokku paksu raamatu, kus kõikide õppeainete eksamipiletite küsimused ja vastused sees, siis ei pea enam raamatupakki kooli vedama.
Pühapäeval oli ülestõusmispüha. Tegin politurist ja riidevärvist munavärvi. Kahjuks imbus värv munakoorest läbi ja munadel oli vastik polituri maitse.
Õu hakkas juba rohetama, suur paju oja ääres õitses.
Levisid kuuldused, et Võruma metsad on kuni Läti piirini metsavendi täis, Läti poole peal on metsas läti mehi.
Koogi kandi lapsed teadsid rääkida, et kui kolhoosid tehakse, siis veetakse talumajad keskuse juurde kokku. Seda olevat arutatud vallamajas.
Metsa istutama
Pühapäeval, 24. aprillil oli imeilus kevadilm. Läksime kooli juurde, kus meid veoautoga Laeva kanti metsa istutama sõidutati. Selle töö peale toodi ka Tartust tudengeid.
Lumi oli küll sulanud, aga kelts oli all ja mõnes loigus veel jääd, sest alles hiljuti sadas lund ja oli külm. Nägin, et siit oli tohutu mets maha võetud. Tabivere jaamast pandi palgid rongidele ja saadeti suure Venemaa ülesehitamiseks.
Tudengid olid rõõmsad ja lärmakad. Ühel poisil oli suupill kaasas ja teised laulsid. Mõni riivatum laul jäi mulle kohe meelde.
Seal metsas nägin ka esimest korda suurt ussi, meie kandis neid ei olnud.
Õhtul toodi meid jälle autoga Voldi alevisse.
Küti Juhan käis ühel õhtul meil ja rääkis, et Karotamm oli raadiokõne pidanud ja öelnud, et nüüd on juba ligemale pool Eesti taludest kholhoosi astunud. Juttu oli olnud muidugi ka kulakluse kui klassi likvideerimisest, mis on kolhooside loomise eelduseks. Olin kuulnud, et ka meie kandis tahetakse kolhoos teha, aga millal see sünnib, ei teatud. Koosolekul olevat räägitud, et Tootsi ja Elkenit kolhoosi ei võeta, las maksavad makse ja ähivad. Meile oli jäetud seitse, Elkenitele viis hektarit maad.
Mõtlesin, et noored lähevad kõik esimesel võimalusel linna, külas on enamasti vanad järel, mis kolhoos see on. Plaanisin minagi, et kui kool läbi saab, lähen ära linna.
Olev Anton on kirjutanud: “… Ema mõtles, näe, tsaariajal räägiti, et tsaariaeg on kõige parem, aga ise käisin plikast peast mõisapõllul kartuleid noppimas. Näe, Pätsu ajal räägiti, et see aeg on kõige parem, aga mina ei saanud talvepalitutki…… Näe, neljakümnendal aastal, kui revolutsiooni tehti, räägiti, et nüüd on kõige parem, aga talul lõigati tükk küljest ära…”
Päästja päästab päästja käest, kes meid päästab päästja käest!.
9. mail sai sõja lõpust neli aastat. See aeg polnud toonud aga midagi head, vaid tapmisi ja küüditamisi ja hirmu tuleviku ees. Liikusid jutud, et 15. mail on uus küüditamine.
Pärast äikest läks soojaks ja mets muutus kiiresti roheliseks. Pääsukesed askeldasid juba lauda vahet, kuulsin ka kägu.
i
PAUL TOOTS
