Järg 11. detsembril ilmunud osale
i
Vahel saadeti mind ka Mõisamaa kõrtsi. Nii kutsuti poodi Tallinna maantee ääres. Tavaliselt pidin poest pärmi tooma ja täpne arv sente anti mulle taskusse. Pood ja kivihooned olid Rebase talu omad.
Isa rääkis mulle Voldi poodidest. Kõige tähtsam pood oli Voldi Ühiskauplus Herman Kirtsi majas. Linna poolt tulles oli see pood otse risti ees. Poes oli müüjaks Evald Jõgiste. Herman Kirtsi viidi mõni aasta hiljem Siberisse, sai 20+5, sest oli olnud Kaitseliidus ja Omakaitses.
Teine pood oli Vestli pood Kaitseliidu maja juures. See oli sama Vestel, kes tegeles Voldi külas jalgrattaspordi edendamisega.
Kolmas pood oli Peetsu oma, see asus Ferdinand Toominga maja juures. Raudteejaama juures oli veel Uuseni pood. Temal oli sõiduauto, millega ka taksot sõitis ja seda autot nägin minagi.
Kostitamine tervituse eest
Vahemärkusena toon siin ära Jaan Peetsalu kogutud juttude hulgas kirjas oleva loo, mille rääkinud Endel Kuusk Voldi külast. Tema oli noore mehena pasunakooris mänginud. Matustelt tulles olid pillimehed peatunud Voldi (praegu Tabivere) raudteejaamas. Parajasti saabunud reisirong ja nemad võtnud naljapärast rongi orkestriga vastu. Rongilt oli aga maha tulnud täies vormis kolonel Parts. Ta küsinud pillimeestelt, kas nad temale vastu tulnud. Meestel oli piinlik ei öelda ja nii kutsunud kolonel mehed Uuseni poodi ja teinud neile kõvasti välja.
Muuseas oli see päev 6. august 1940, mil Eesti võeti vastu Nõukogude Liitu. Kaks kuud hiljem, 6. novembril 1940 kolonel Parts arreteeriti ja 1. septembril 1941 tapeti Kirovi vanglas.
Ajaloohuvi varasest lapsepõlvest
Isa kirjutas oma sõjaskäimisest raamatu, ka minule meeldis juba lapsena kirjutada. Oskasin juba varakult lugeda ja trükitähtedega kirjutada.
Isa õpetas, et kui tahan päevikut pidada, siis tuleb kuupäevad kindlasti juurde märkida. Ta soovitas ka mul olulisi artikleid ajalehest välja lõigata. Meil oli tellitud Postimees ja isa lubas mulle näidata, millised artiklid lehes on olulised. Temal endal polnud nagunii enam aega midagi üles kirjutada.</p>
Minule meeldis üles kirjutada ka neid jutte, kus nalja sai.
1939. aasta augustikuu oli aga jälle haruldaselt soe. Kogu suvi oli kuiv ja kuum. Isa ennustas, et tuleb külm talv.
Tartusse suurele näitusele!
1939. aasta 3. septembril algas Tartus põllumajanduse ja tehnika näitus. Juba päikesetõusu ajal läksime isa ja emaga Tabivere jaama, et näitusele sõita.
Isal oli seljas tumehall poeülikond, emal uus roheline kleit. Ka mind pandi uhkemini riidesse: lühikesed traksidega püksid, valge pluus, valged sukad ja pruunid kingad. Muidu oli kõik kena, aga ma ei saanud kingadega hästi käia. Suvi otsa olin käinud paljajalu või pasteldega, nüüd tuli käia nagu rautatud hobune, ikka kolks ja kolks!
Isa ostis jaamast piletid ja varsti tuligi rong. Minu kurvastuseks ei olnud see aga reisirong, vaid kaubarong, millel ehtsad prahivagunid, keskel lai uks.
Vagunid olid rahvast täis, istumiseks olid pikad pingid.
Näituseplats Tartus oli teisel pool raudteed, kuhu sai mööda kõrget raudsilda, mis vaksali paremal küljel üle rööbaste viis.
Ülevalt oli põnev alla vaadata: palju rööpaid ja suitsevaid vedureid. Üks vedur röögatas silla alt läbi sõites hirmsa häälega. Mul olid kitsal ja kõrgel sillal seistes põlved imelikult nõrgad, nüüd kukkusin põlvili. Sain veel pahandada, et määrin valgete sukkade põlved ära. Nagu mina oleksin süüdi — vedur röögatas ja ajas silla peale auru, nagu ma oleksin surnud ja pilvedes!
Näituseväljakul lasi isa lell Alberti ja tema naise Aade raadio abil välja kutsuda ja nii saime nendega kokku.
Näitusel olid uhked pullid, tõulehmad, hobused, sead, lambad, aga ka põllutöömasinad. Olid näidisseinad, kuidas on võimalik lautu ehitada: saviseinad õlgedega, telliskiviseinad, puhaslaudad. Minule meeldis vaadata rehepeksumasinaid. Isa laskis ka vilja Thermaenius garnituuriga peksta, nagu ta seda masinat nimetas. Masinat vedas talust tallu Deeringu firma traktor.
Isa rääkis, et viljapeksumasin on tehtud Rootsis, traktor aga Chicagos.
Isa lubas ka meile edaspidi põlluharimiseks Deeringu traktori osta. Sellega saaks külas teiste põlde kündes ka raha teenida ja edaspidi saaks ehk osta ka viljapeksumasina.
Esimene jäätis ja Jänese riidepoed
Tartus läksime vahepeal ka kesklinna. Tänavad olid sillutatud suurte maakivist tahvlitega, kus minu kingad kõpsusid uhkelt, nagu oleksin minagi linnapoiss.
Vallikraavi tänava jäätisepoest osteti mulle jäätist, mida ma varem proovinud polnud.
Osteti ka viinereid papist taldrikul ja sõime püstijalu.
Jänese kauplustes kaubahoovis Poe tänaval müüdi igasugust riidekraami kangastest valmisriieteni. Niisugust poodi polnud ma varem näinud, seda ei saanud maapoodidega võrrelda. Isa ütles, et nende ringpoodide omanik on Mart Jänese poeg Karl Jänes. Meil olid ka kodus mõned Jänese kalendrid. Kui siit jõulude eel ostmas käisid, said kalendri kauba peale.
Jänese riidekraam oli kõige odavam ja varsti pidi tulema järjekordne odav väljamüük, kus suvine moekaup maha müüakse.
Muidugi ei teadnud siis meist keegi, et 1941. aasta 20. juulil põleb kogu kaubahoov koos Jänese kauplustega venelaste kahuritulest maha. Varemed lammutati 1942. aastal.
Selleks ajaks, kui näitusel pidi esinema Eesti Vabariigi president Konstantin Päts, läksime näituseväljakule tagasi.
Esimese presidendi viimane ringreis
Rahvast kogunes presidendi kõnet kuulama väga palju. Isa tõstis mu õlgadele, et ma kõike näeksin ja kuuleksin.
President seisis ringi keskel, mida piirasid sõdurid, kelle käes sini-must-valged lipud.
“Vaata ja jäta meelde,” ütles isa mulle. “See on esimene Eesti Vabariigi president. Maailmas on käimas sõda. Me ei tea, mis meid ees ootab. Venelaste baasid on riigis juba sees.”
Pärast meie presidendi esinemist tantsisid samas ringis Vene NKVD väeosade sõdurid kükktantsu, punased vimplid käes ja särgid pükste peal.
Hiljem selgus, et see ringreis oma kodumaal jäigi presidendile viimaseks.
6. septembri Postimees oli väga paks — 14 lehekülge, sest seal oli palju pilte presidendi visiidist. Sellest kirjutati veel ka järgmistes lehenumbrites.
i
PAUL TOOTS
