Järg 24. märtsil ilmunud osale
Ema ei tahtnudki, et ma kuuse toon, aga ma ikka tõin, panin külge mõned ehted ja leidsin ka paar küünalt.
Õhtul istusime emaga vaikselt ja jälgisime küünalde põlemist.
Järgmisel nädalal pidime veel koolis käima, lahti saime alles 31. detsembril, koolipäev oli tavalisest lühem. Ilm oli vihmane ja pime, pilved madalal.
Keskööl kutsusid Kägra poisid mind ka uut aastat vastu võtma. Neil olid mõned venelaste valgustusraketid. Neli raketti läks ilusti üles, aga viies oli märjaks saanud. Algas 1949. aasta. Koolivaheaeg läks igavaks, sest olid sulad ja udused ilmad.
Vanaema matused
9. jaanuaril käisin onu Taaveti pool vanaema Leena matustel, vanaema suri 2. jaanuari õhtul. Taavet oli ise kirstu teinud ja vanaema soovi järgi pandi talle pea alla tema laste kirjad esimesest ilmasõjast, Vabadussõjast ja minu isa kirjad vanglast. Tegime kirstukaanele papist risti, mille hõbedaseks värvisime. Isale jõudis teade tema ema surmast alles nädala pärast.
Kui keegi meil külas käis, siis ei räägitud enam uuest sõjast ega Venemaa võimu alt pääsemisest, vaid kolhooside tegemisest ja küüditamisest.
Jaanuaris sulatas ja külmetas vaheldumisi, aeg-ajalt oli hirmus tuisk. Jäin internaati, sest see oli parem kui pikk kodutee tuisus.
Koolis oli pidevalt kuulda arreteerimistest. Nn kulakutele pandi peale tohutud maksud ja kui neid maksta ei suudetud, võeti võla katteks kogu varandus. Õhtuti, kui teised internaadis pärast õppimist süüa tegema või magamisruumi läksid, jäin ma suure lambi alla üksi ja kirjutasin päevikut. Meie järelevaataja oli õpetaja Aulis ja tema keelama ei tulnud, et üksi lambiõli kulutan.
Veebruari alguses tuli üks naine Tartust kooli kontrollima, ega meil täisid pole. Meie klassist ei olnud neid kellelgi, aga anti käsk poiste pead kiilaks ajada. Paarikümnekraadine külm vaheldus sageli sulaga ka veebruaris.
Pühapäev, 6. veebruar 1949 oli valimistepäev. Valiti rahvakohtunikke. Vallamajas, kus oli valimisjaoskond, mängis hommikust saati akordion ja tantsiti.
Mina läksin juba pühapäeva õhtul ära internaati ja olin seal üksi ööd.
Ilm oli jälle lörtsine, lootsin, et sel aastal tuleb kevad varem. Kui lumi lõpuks sulaks, saaksin hakata jälle jalgrattaga koolis käima. Ma ei tahtnud internaadis olla, pealegi oli magamisruumis ebameeldiv hapukas hais.
Ühel pühapäeval käis meie pool üks mees metsast. Ta rääkis, et välisraadios räägitavat uuest sõjast. Ta arvas ka, et kui sõda peaks puhkema, on venelane võimeline kogu eesti rahva ühe päevaga siit minema küüditama. Kuue aasta eest olid ühe päevaga oma kodudest viidud kõik tšetšeenid.
Moodustati Jõgeva maakond
Õpetaja Evi Kriisa rääkis, et Tartumaa küljest on eraldatud hulk valdu ja moodustatud Jõgeva maakond, mille keskus on Jõgeva linn.
Veebruari lõpuks tuli jälle paks lumi maha. Meie vallast oli vangistatud keegi Endel Saarma, kes olevat illegaalselt elanud.
Märtsi alguses kutsuti ema valda, üks erariides mees oli teda jälle üle kuulanud Albert Tootsi asjus ja uurinud ka, ega meil metsavendi külas käi, või ongi Albert meie kandi metsades. Ema arvas, et keegi on kaevanud, et meie pool hilja öösel keegi võõras käib. Kägrasid me ei kahtlustanud, neil oli oma elugagi tegemist.
Vahepeal, kui lund vähem oli, üritasin rattaga koolis käia, aga siis sadas jälle paks lumi maha. Korra kukkusin jäisel teel päris rängalt. Koogi tee hoiti küll lumest lahti, sest seda mööda veeti Puurmani ja Laeva kandist puid. Nende suurte veomasinate eest tuli end ka hoolega hoida, sügisel sõideti ühe talumehe vankrile nii külge, et vanker täiesti lagunes ja hobune üle kraavide jooksu pani.
21. märtsil oli ema ka jälle küüditamisest kuulnud, et trellitatud vagunid on jälle valmis pandud.
Jõukad mehed organiseerisid ühismajandit
Juhtusin ajalehest lugema lugu Väätsa kandi jõukatest talumeestest Heinrich Margist ja Rein Mikust, kes kolhoosi organiseerima hakkasid. Nad sõitsid isikliku autoga jõukad talud läbi ja agiteerisid rahvast kolhoosi astuma. Kehvemate ja väga kehvade juures aga ei peatutud, neile öeldud, et kes meiega liituda tahab, sel peavad masinad ja tõuloomad olema, teil pole aga seda ega teist. Seepeale läinud üks kehvik parteikomiteesse kaebama ja külades hakati istungeid pidama, päevakorra ainsaks punktiks kulakute väljaselgitamine.
Ootasin pikisilmi, millal internaadist pääsen. Jõudsin seal talve jooksul kogu vallamaja raamatukogu läbi lugeda, kaasa arvatud kommunistlik kirjandus. Seda ja ka vene klassikat ilmus tol ajal palju.
Neljapäeva, 24. märtsi hommik oli päikesepaisteline ja ilusaks jäi ilm kogu päevaks. Saime varakult tunnistused kätte, algas kevadine koolivaheaeg. Pidasin plaani, et viimasel veerandil enam internaati ei jää, sest kevad oli ju käes. Tunnistus oli mul hea, ühtegi “kolme” ei olnud. Oli hea meel, et sain ära Raigastvere koolist, kus Maldar mind sageli lihtsalt nöökis. Saadjärve koolis olid õpetajad teistsugused.
Panime tähele, et koolimaja kõrval vallamajas oli mingi sagimine, kellelgi oli isegi vintpüss õlal.
Koolimaja juurest tulema hakates mahtus kogu mu internaadis olnud maine vara punasesse portfelli, mille endale ranitsast kohendasin, sest ei sobinud ju nii suurel poisil käia, ranits seljas. Leivakott oli tühjaks söödud.
Voldi poole astusime koju minnes poistega suure kambana. Kogu tee oli vett täis, kruus enamasti juba väljas. Ka põllud olid Voldi pool juba lumest paljad. Oli hea meel, et nüüd saab mõne päeva puhata.
Enne Voldit jätsime kättpidi hüvasti nagu ikka, et pärast vaheaega näeme. Jaak Kinger ja Karl Arg pöörasid ära juba enne Voldit.
Sain varakult koju, mis see
Emale oli keegi rääkimas käinud, et öösel viiakse ära metsavendade ja rahvavaenlaste perekonnad ja kulakud. Polnud teada, kas oleme ka nimekirjas, aga arvatavasti oli see nii.
Meile oli selge, et meie jaoks on see elu ja surma küsimus.
Ema rakendas hobuse vankri ette, pani koormasse riideid ja kõige vajalikumaid asju. Kui pimedaks läks, sõitsime suure kolinaga Kiima majast mööda, et ta märkaks ja arvaks, et läheme sinnapoole. Tegelikult pöörasime Tallinna maanteel tagasi Tartu poole ja läksime metsa taha Karinale, kuhu olime juba varem viinud isa tööriistu, sest küüditamisjutud liikusid ammu.
Algas inimjaht
Pimeduse varjus käisin veel kodus tagasi ja võtsin peidikust kergekuulipilduja ja kasti padruneid. Mõtlesin, et kui vaja, lasen nii mõnegi päti maha, kes meid metsa otsima tuleb. Ema tuli ka veel koju ja tõi riideid juurde. Öö oli külm, me olime metsas. Kärgad liikusid veel õhtul laternaga lauda vahet, neile me ei öelnud, kuhu läheme. Hommikupoole ööd hakkasid autod sõitma ja koerad haukuma. Otsustasin, et kui tullakse kinni võtma, siis tulistan. Võimaluse korral põgenen Eestist, aga kui ei õnnestu, tuleb metsa jääda. Mõtlesin, et suurde jõuku ma ei jää.
Tuli meelde seegi, et 1944. aasta sügisel, kui oli võimalus välismaale põgeneda, ei tahtnud ma minna. Kui oleksime läinud, oleks isa praegu meiega. Paljud Voldi inimesed ju läksid.
Hommiku eel sõitis meie värava juurde auto ja jäi tee peale seisma. Meie koer Plauh haukus keti otsas nagu pöörane. Kägrad tulid laternaga välja ja räägiti midagi, aga isegi seda ei saanud nii kaugelt aru, kas jutt oli eesti- või venekeelne. Varsti sõitis auto minema.
25. märtsi hommikul enne valget peitsin oma kuulipilduja noorte kuuskede alla ja läksin Karinate poole. Neil ei olnud talu, vaid väike maja ja aiamaa. Juhan Karin oli üks mu isa tädipoegadest, samuti seal kõrval asuva Pällu talu peremees Jaan Mölder. Ka kasukad tassisin sinna. Ema oli juba öösel sinna läinud. Jäin lakas kasukate all magama, isa tööriistad sealsamas andisd mulle julgust.
Karinate maja oli üsna Tallinna mantee lähedal. Kui ärkasin, kuulsin automürinat ja nägin väikesest pööninguaknast ka püssimehi ja arreteerituid autokastides. Pererahvas oli juba käinud kodunt väljas uudiseid kuulamas ja olid teada saanud, et öösel algas üle Eesti küüditamine. Perekonnad olid viidud kõigepealt Voldi seltsimajja, Jõgeval oli juba mitu trellitatud vagunitega rongi ees.
Hirmus oli vaadata,kuidas inimesi koormate kaupa ära viidi.
Eelmisel päeval oligi kutsutud punategelased püssidega vallamajja, räägitus kolhooside loomisest, aga oodatud veel kedagi Tartust. Mehed olid juba jäänud saalis magama, aga välja kedagi ei lastud. Kui autod kohale jõudsid, tehti kokkukutsutuile selgeks, milles asi. Autodesse pandi sõdurid ja igasse autosse ka üks kohalik inimene. Kui meid oleks kätte saadud, oleks minu küüditaja olnud ka mu oma kooliõde, kellega Raigastvere koolis ühes klassiriuumis istusime.
Läksime emaga korjuse metsa, see oli kõrgete puudega mets,kus pääsad vahel, siit oli hea toimuvat jälgida. Räägiti, et majade juurde, kus inimesi kätte ei saadud, jäeti valve välja.
Päras lõunat käis Karina Juhan meie pool vaatamas. Valvet ei olnud välja pandud ja ema läks koju loomi talitama. Kägrad rääkisid,et meid käidi küsimas jah, aga kui nad ütlsid, et perenaine on sugulaste juurde külla sõitnud, siis mindi ära.
Ka järgmise öö olime veel mets kuuskede all. Kägrad lubasid loomad talitada.
i
PAUL TOOTS
