Järg 7. jaanuaril ilmunud osale
i
Septembri alguses jõudis meie külla rehepeksumasin, järjekorras peksti ära kõigi majapidamiste vili. Masinist oli Saluots, tema abi Amandus. Minu ülesanne oli aganaid võtta ja rehel tuli mul olla Andimetsani.
Kui Kägrade vilja peksti, tuli keegi Tartu kommunist viljavarumispropagandat tegema. Masinistid hakkasid teda näägutama ja siis tuli reheliste seast ka mullatükk agitaatorile selga. Sellega agitatsioon lõppes.
Rehepeksumeeskonnaga ringi liikudes kuulsin söögilaua ääres igasuguseid uudiseid. Räägiti näiteks, et Anna Haava pidavat olema kusagil vanadekodus, nälginud ja haige. Kui rehepeks Andimetsas lõppes, ma enam kaugemale ei pidanud minema ja jätkasin metsatööd.
Septembris käisin hea meelega metsas puid tegemas, olin selle tööga juba harjunud. Ka kirves oli mul hea ja terav, ise käiatud. Siiski jäin vahepeal haigeks, sest puude virna tõstmisega venitasin kõhusooned ära.
Jutukad võõrad
Ühel keskhommikul tuli üks proua meile, ei mina ega ema teadnud, kes ta on. Rääkis, et paljud eestlased, kes Rootsi või Saksamaale põgenesid, on juba edasi Ameerikasse läinud. Rääkis sedagi, et Soome annab põgenikud Venemaale välja ja et ka Rootsit ei saa usaldada. Pajatas ka kotipoistest ja vorstivabrikutest, kuhu inimesed kaovad, samuti uuest võimalikust sõjast Saksamaa ja Venemaa vahel. Proua sõnul käis ta külades laste jaoks süüa kerjamas. Ema andis talle pätsi leiba ja natuke võid. Ema arvas, et see naine oli NKVD nuhk ja tema jutule pole tark midagi ise lisada.
Metsas tuli mulle kord meelde jutt tondikivist. Kui me Elkeni Unoga väikesed olime, oli nende pere kord jõuluajal meil. Mängisime kuuse all ja kuulasime suurte inimeste juttu tondikivist, mis olevat tormi metsas ja kus jaanööl tondid tantsimas käivat. Meil Unoga hakkas kuulates kõhe ja vaatasime juba kuuse taha, ega seal mõnda kahtlast silma ei paista.
Nüüd mõtlesin, et vaatan ringi, ehk leian Tondikivi üles. Sattusin küll ühe suure ja lameda kivi peale, mis oli üsna maa sisse vajunud. Tuli ka meelde, et siin peaks kusagil olema Karl Partsi haud, sest rahvas rääkis, et ta lasti maha oma metsas.
Ühel päeval jäi metsa minemata, sest öösel oli tohutu äike ja valas vihma. Kui öösel mürina peale ärkasin, arvasin esialgu, et pommitatakse. Eestoa lagi jooksis igalt poolt läbi, tubades oli kõdunenud puu ja seente hais.
Puid jõudsin teha palju, need vedasin hobusega koju, aga tuli panna mitmesse hunnikusse, et ei jääks kohe silma, kui palju neid on.
Ühel septembriõhtul tuli meile jälle üks võõras. See oli kohvritega härra, kes küsis süüa ja öömaja. Rääkis, et otsib oma sugulasi. Rääkis ka, et olukord läheb järjest hullemaks, talupidajaid tehakse kulakuks ja neile määratakse tohutud maksud. See mees ööbis heintes, relva tal ilmselt ei olnud.
Organiseeriti oktoobripühi
Räägiti, et küüditatud Kingerite pere lapsed Jaak ja Maret tulid omapead Venemaalt tagasi. Nad olid minuvanused, meile ema poolt ka sugulased. Pärast selgus, et nad tulid tagasi juulis 1947 ja viidi hiljem uuesti Siberisse.
Enne oktoobripühi käis külavolinik talud läbi ja käskis kõigil minna 7. novembril kella kümneks Voldi kooperatiivi ette. Taheti korraldada rongkäiku! Räägiti ka, et kooperatiivi poodi toodi hulgaliselt viina igas mõõdus pudelites. Pidi tulema ka miiting ja kõnepidaja Tartust.
Mardipäevaks külmus maa, aga lund ei olnud. Lõikasin õues leppi. Need lubatud kümme rummi olid paisunud õige suureks – vargus olevatki nüüd peaasi! Lisaks saime tohutu hulga hagu, millega andis tükk aega kütta. 13. novembril tuli lumi maha ja maa oli ka juba sügavalt külmunud. Käisime jälle emaga käsu peale koolidele puid lõikamas. Riitade ülevaatamisel kuulsin lugu, kuidas oli avatud taastatud “Estonia” teatrit. Kõneleja olevat öelnud, et olgu neetud need, kes selle teatri põletasid, ja õnnistatud need, kes selle taastasid. Teatri pommitasid 9. märtsil 1944 põlema venelased, taastasid aga saksa sõjavangid!
i
PAUL TOOTS
