Järg 7. jaanuaril ilmunud osale
Ühel hommikul tuli Meose Veljo minu poole ja hakkas nagu uni peale käima, et läheme õhtul Andimetsa saunikumajja kulda otsima. Räägiti, et seal elas kunagi Eduard Bauman, kes mõrtsukatöö eest tsaariajal Siberisse saadeti. Ta olevat sealsamas saunikumaja nurga taga tapnud inimese, kellel pidi parajasti palju kuldraha olema. Tegelikult oli ohvril olnud ainult üks kuldmünt. Veljo oli kindel, et mõrtsukas jõudis kulla ikka enne sunnitööle viimist kuhugi ära peita. Ta rääkis, et on juba kõik saunamaja seinapraod läbi otsinud ja isegi ahju maha lõhkunud.
Leppisimegi Veljoga kokku, et läheme õhtul uuesti kulda otsima.
Kutsusin ka Kägra Oskarit kaasa, kuid ta ütles, et ei hooli kullast, läheb parem õunaraksu. Vihjas ka pruudist, kes teda ootavat, aga sellised asjad ei huvitanud jälle mind.
Läksime Eduardi majast mööda soo peale. Mulle tundus, et nägin üht virvatuld, aga Veljo ei näinud midagi. Hakkasime umbes sealt kaevama, kus ma tulukest nägin. Varsti hakkas kusagilt kõlinat kostma, mis meile lähenes. Veljo uuris taskulambi valgel ümbrust ja korraga nägime piklikku nägu, habemetutti ja sarvi. Hüüdsime instinktiivselt korraga “Kurat!”
Hetkega oli Veljo kadunud, kuulsin vaid jooksumüdinat. Mina sattusin paanikasse ja ei jõudnud nii ruttu püsti hüpata. Kui maast taskulambi kätte sain ja vaatasin, siis selgus, et kole loom oli kits. Seal läheduses soosaarel elas keegi Kimmi nimeline naine oma lastega, see oli ilmselt nende kits.
Augusti lõpus hakkasime vilja koristama. Ema niitis ees, mina tema järel. Vili, nagu heingi, oli sel aastal kehv, sest kevad oli kaua külm. Isale saatsime hoolega pakke. Kui kilo kartuleid maksis turul viis rubla, siis rongipilet Tabiverest Tartusse neli ja paki saatmine ka vaid mõne rubla, aga raha ei jätkunud, et riigimakse ära maksta.
Molotovi visiit
Liikusid jutud, et Molotov olevat erirongiga Tabiverest läbi sõitnud. Enne seda olevat NKVD mehed Tabivere jaamas olnud ja nende juuresolekul olevat pööranguid kontrollitud. Kõigepealt olevat läbi sõitnud ühe vaguniga vedur ja seejärel rong Molotoviga. Rahvas kartis, et see tähendab uut küüditamist. Paljud õpetajad olevat enne kooliaasta algust vallandatud ja paljud neist Siberisse saadetud. Palju räägiti ka uuest rahareformist.
Augustikuu viimasel õhtul käisin Müüri Evaldit rongile saatmas. Ta õppis Tartus tööstuskoolis elektrikuks.
Jaamast tulin tagasi läbi meie talu endise metsa. Järsku hõikas keegi üsna lähedalt “uhhuu!” ja nägin tohutut lindu endale lähenevat. Ta lendas minust üsna lähedalt mööda ja tal oli kassi nägu! Isa oli mulle alati rääkinud, et ära kodumetsas karda, karta tuleb ainult kurje inimesi.
Raha rahvamajanduse taastamiseks!
Astusin julgelt värisedes edasi, sest muud üle ei jäänud. Mulle tundus, et pimeduses hiilgas raja kõrval kellegi pealuu, tundus, et hambad suus värisesid. Minu hambad igatahes värisesid suus, tulid meelde Paunvere jeekimid ja umbluu. Viimaks sain aru, et tee ääres oli mäda känd, mille keegi oli ümber löönud. Pehkiv puu hakkabki hiilgama.
Kehtestati rahvamajanduse taastamise ja arendamise laen, neid pabereid müüs vägisi külavolinik. Voldis oli Kukk nii käinud riigilaenu nõudmas, et püstolitoruga näitas, kuhu alla kirjutada tuleb. Loomulikult ähvardati kõiki maksmast tõrkujaid rahvavaenlaseks kuulutamise ja Siberisse saatmisega.
Meil käis rahvamajanduse taastamise laenu küsimas Kiima Eedu, ema oli andnud viiskümmend rubla. Mina käisin Voldis munanormi viimas, meie norm oli 170 muna. Lambavilla nõuti 900 grammi. Heinanormi viisin juba augustis.
Elken käis Koogil metsniku juures raieluba küsimas ja kostis seal meie eest ka. Võisime Tormi metsas kümne ruumimeetri ulatuses hooldusraiet teha. Käisin ise ka metsniku juures, sain vajaliku paberi ja seletati ka ära, milliseid puid maha võtta. Läksime emaga kirvestega metsa ja võtsime maha leppasid ja haabu. Tegelikult poleks tohtinud jämedamaid kui 10 cm läbimõõduga puid võtta, kuid Elkenile oli vihjatud, et ega kontrollima ei tulda. Sügisel oli hea metsas töötada, polnud palav, ilm oli ilus ja keegi ei seganud.
7. septembril jõudis meie külla rehepeksumasin, järjekorras peksti ära kõigi majapidamiste vili. Masinist oli Saluots, tema abi Amandus. Minu ülesanne oli aganaid võtta ja rehel tuli olla Andimetsani. Kui Kägrade vilja peksti, tuli keegi Tartu kommunist viljavarumispropagandat tegema. Masinistid hakkasid teda näägutama ja siis tuli reheliste seast ka mullatükk agitaatorile selga. Sellega agitatsioon lõppes.
Rehepeksumeeskonnaga ringi liikudes kuulsin söögilaua ääres igasuguseid uudiseid. Räägiti, et Anna Haava pidavat olema kusagil vanadekodus, nälginud ja haige. Kui rehepeks Andimetsas lõppes, ma enam kaugemale ei pidanud minema ja jätkasin metsatööd.
i
PAUL TOOTS
