Järg 10. detsembril ilmunud osale
Peielaud õhtul oli toitudest lookas, sest nende talus oli veel loomi, keda tappa.
Laual oli ka puskar. Minugi pits valati täis ja kui teised võtsid, siis võtsin mina ka natuke. Olin ka Kägrade puskarit varem maitsnud ja sain aru, et nende tehtud jook oli kvaliteetsem. See siin oli sogane ja vastikuma maitsega. Tegin viinaklaasi käest pannes hirmsa näo pähe ja kohe kommenteeriti, et sellest tuleb alles joodik, teeb juba õige näo ette.
Olin ise ka tähele pannud, et mõni viinamees tegi juues näo, nagu oleks viin hirmus, aga ise oli selle peale maias.
Veebruari lõpus saime teada, et ema õde tädi Jeela oli kodunt põgenenud ja varjab ennast, sest ta ei suutnud talule peale pandud norme ja makse tasuda. Ta läks oma teise õe Miili juurde. Miili abikaasa Tõnu Roolaid oli metsavaht, kuid ta oli selleks ajaks juba surnud.
Ühe talu lõpp
Leidsin ühel päeval rehetoa pimedast nurgast jalgratta ja raadio. Kui emalt selle kohta pärisin, rääkis ta, et oli mõni päev varem, kui mina koolis olin, Sääritsal käinud ja Jeela oli saatnud need asjad, talu dokumendid ja kuldsõrmused meile hoiule.
Tädipoeg Edmund tuli mõneks päevaks meile, et Tartus tööd ja korterit otsima hakata. Seadus oli nüüd selline, et kui ei ole töökohta, lähed vangi kui tööpõlgur, kui aga ei ole kuhugi sisse registreeritud, siis oled rikkunud passirežiimi ja võib sind kaheks aastaks paranduslikele töödele saata. Edmundi õde Felda sai Tartusse bussikonduktoriks. Jeelat süüdistati, et ta on kõrvale toimetanud talu rehepeksugarnituuri ja sõiduauto. Tegelikult rekvireeriti auto juba 1941. aastal, aga dokumenti neil selle kohta polnud. Peitsime Edmundiga ratta, raadio ja talu dokumendid Kägrade maja pööningule.
Märtsi alguses pani ema ühel hommikul hobuse ette, viis mind kooli ja ise läks Sääritsale, et ehk saab midagi talu varast veel ära tuua. Teda ei lubatud seal enam õuegi sõita, aga Sääritsate koer oli hakanud reele järele tulema ja tuligi koos emaga meile. Mõlemad koerad tuli ketti panna, sest meie Šaakal ei sallinud nende Pambit. Sääritsa talus olid uusmaasaajad, aga talu varandus ja loomad olevat ka laiali tassitud.
Meie noore koera ristisin ma Šaakaliks sellepärast, et ta oli juba kutsikana imeliku kehakujuga, esimene ots kõrgem kui tagumine, ja hakkas ka kanu murdma. Mõtlesin vahel, et ehk pole ta hundikoer, vaid hoopis libahunt.
25. märtsil oli palmipuudepüha ehk urvapüha. Läksime emaga hobusega Volti laadale, sest ema tahtis kahte põrsast osta. Ema rääkis, kuidas põrsast valida, ja sedagi, et mõni paneb põrsaste toidu sisse sahhariini, et loomad ilusad roosad oleksid, kuid see on petmine. Põrsaid laadal ei müüdudki ja tulime tühjalt tagasi. Soo peal murdsin mõned urbadega oksad koju, ikkagi pühad.
Suurel neljapäeval oli imeilus ilm. Päike tõusis, läänetaevas oli aga veel täiskuu. Kooliskäimisega oli aprilli alguses raskusi, sest kõikjal oli palju vett. Ülestõusmispühal läks külmale, aga pärast lõunat hakkas sadama ja tuiskama. Ema pani mune keetes saunaviha patta, munad tulid kollakasrohelised. Riidevärviga värvida ei saa, sest see läheb läbi koore ja rikub muna ära.
Korraliku töö eest vangi
Viktor Kabanen tuli Sääritsalt meile, sest tal polnud enam selles talus kohta. Sääritsal peremehetsesid uusmaasaajad, aga ka valla pätid. Viktor oli tore noormees, mis sest, et endine kotipoiss.
Seda, kuhu oli põgenenud minu ema õde Jeela, ei teadnud isegi Viktor.
Hiljem viis Karl Elken Viktori enda poole, sest meie ei tohtinud teda enda pool pidada, sest olime rahvavaenlased. Elken oli ka rahvavaenlane, aga teda ei viidud vangi, vaid ta käis ennast aeg-ajalt ainult Tartus näitamas.
Mai alguses saime teada, et tädi Jeela saadi oma teise õe Miili juurest kätte. Tema üle mõisteti kohut ja ta läks kaheks aastaks vangi, peamine süüdistus, et ta oli kulak. Hakkas Harku naistevanglas köögis tööle.
Koolis rääkis Maldar, et järgmisest sügisest on Raigastvere koolis ainult neli klassi.
Küti Juhan oli linnast ajalehe ostnud ja tõi meile ka lugeda. See ei olud nüüd enam Postimees, vaid Edasi. 1. mai kui töörahva püha puhul oli see muidugi punast propagandat täis. Ikka et Lenini lipu all, Stalini juhtimisel kommunismi võidu poole.
Ema külvas mõned vaod suhkrupeeti, et sügisel siirupit keeta. Suhkur oli peaaegu täielikult müügilt kadunud, linnas õnnestus mõnikord pika sabasseismise peale pool kilo osta.
Tülid pinginaabriga
Viimasel ajal ei saanud ma koolis läbi oma pinginaabri Suleviga. Ta käis minu peale kaebamas, et sõiman teda pürstiks. Oli viinud õpetaja Maldari kätte ka joonistuse, mille õpetajast juba talvel teinud olin. Selle eest kutsuti mind kantseleisse aru andma.
Ühel päeval, kui Sulev oli just tahvli puhtaks pühkinud ja kummardus saapapaela siduma, tõmbasin ta kummiga püksid üle tagumiku maha. Kaasa tulid ka aluspüksid ja nende nööp lendas eest.
Sulev tormas kantseleisse, hoides käega pükse üleval.
Ta tuli tagasi alles uue tunni alguses koos õpetaja Maldariga. Mina ootasin eksekutsiooni, kõrvalestad ja kuklakarvad juba kihelesid, kuigi minu teada oli ihunuhtlus keelatud.
Maldar ütles, et sina, Toots, oled ka jumala poolt tema vihas loodud nagu Joosep Paunveres. Mind käsutati tahvli kõrvale nurka seisma. Samal ajal oli Kalev oma pingist tasakesi öelnud, et löö viiuli poognaga. Temale kord sellega virutati, aga suurem kannataja oli poogen. Maldar kuulis ja saatis ta teisele poole tahvlit seisma.
Varsti tuli geograafia tund ja sain oma “kahe” kätte, sest geograafia õpetaja oli Sulevi sugulane.
11. juunil oli hall maas, kuigi sirel juba õitses. Ema saatis mu Tartusse maakonna täitevkomiteesse õigust otsima. Kohalikud ametnikud ja püssidega asjamehed käisid pidevalt kiusamas ja võtsid kõik ära, kas see on seaduslik? Läksin täitevkomitee majja, mis oli raekoja kõrval. Ma ei teadnud, millisest uksest seal sisse minna, kuid sain lõpuks jutule koridoris ühe mehega. See ütles mu jutu peale, et nii ongi vaja teha sakslaste sabarakkude ja nende peredega. Et kasigu ma ruttu koju tagasi, pole vaja tolgendada linnas. Et kas ma ei näe, kui varemetes on Nõukogude väljak (Raekoja plats), see olevat meiesuguste süü.
24. juunil oli Kägra Elmari sünnipäev, ta sai 18. Mina olin 15 ja Kägra Oskar 16, aga tegelikult olid Kägra poiste sünniaastad võltsitud, nad olid vanemad. Vanasti oli sellel päeval võidupüha, nüüd ei tohtinud seda meenutadagi. Jaanipäeva vist ikka tohtis pidada.
Tähistasime õhtul kolmekesi lauda lakas Elmari sünnipäeva, tal oli pudel samagonni – nii nimetati nüüd puskarit. Pudelist oli hea juua: panid keele ette ja tegid, et võtad hoolega. Peaasi oli hirmus nägu pärast ette teha ja käies tuikuda.
27. juunil pidi Tallinnas laulupidu algama. Oskar unistas ka laulupeole minekust, mina niisugusest asjast ei unistanudki.
Juuni lõpus läksid Õvanurme sohu turvast lõikama, see pidi minema talvel meie valla koolidele kütteks. Ma sain Madaloja peremehelt turba lõikamise labida. Sellel oli vasakus servas nuga, millega turbapäts külje pealt lahti lõigata. See oli päris mõnus töö, paar nädalat läksid imekiiresti. Töötasin palja ülakehaga ja Oskar ütles pärast, et ma olevat pruun nagu neeger. Ka juuksed pleekisid päris valgeks.
Oskar kurtis, et juuni põud olevat vilja rikkunud, ja küsis, kas ma olen kuulnud, et pidi tulema maailma lõpp. Soos naised tõesti rääkisid mingist üleilmsest tulekahjust.
Juulis saime isalt venekeelse kirja. Ta oli jõudnud Boksitagorski laagrisse, see oli umbes 300 kilomeetrit Leningradist ja seal olid enne Saksa sõjavangid.
i
PAUL TOOTS
