Järg 3. detsembril ilmunud osale
Maja remontimine ei olnud meile jõukohane, sest kui olekski katuse vahetanud, siis ka seinad olid juba mädad. Mõtlesin, et kui teeks rehealuse otsa, kus olid hobuste latrid, kaks tuba, ülejäänud hoone lammutaks ära. Selles otsas, kus olid hobused, olid veel seinad kõvad ja ka katus ei lasknud läbi. Seinad tuleks korralikult takkudega toppida ja vana ahju ja pliidi kividest saaks ka uued laduda. Nii saaks mõne aasta läbi. Lootsime ikka, et venelaste valitsus kukub ja isa pääseb Siberist koju.
Kõige rohkem on surnuid nende vangide hulgas, kes saadeti Magadani, Kolõmasse, Norilskisse.
Jalanõud olid täitsa läbi, ka pasteldel augud sees. Isa kamasse, millel juba kummist pooltallad all, tuli hoida selleks, kui kodunt kuhugi välja minna tuli. Kommunistidele anti vallast luba jalanõusid osta, meile ei andnud keegi midagi.
Elken, kes jälle vangist välja sai, andis meile poole oma heinamaast.
Looduse võim ja jõud
Juulis hakkasime emaga hommikuti niitmas käima. Esimese niitmispäeva järel olin päris haige, pihasooned olid üleval ja oksendasin. Ema ütles, et kui järgmine päev edasi niidan, siis läheb varsti paremaks. Õnneks ei tulnud vihma ja saime saod kuivalt kokku panna.
Kogusime emaga hoolega hobuse ostmiseks raha, käisime mitmeid kordi Tartu turul kartuleid, võid, piima ja mune müümas. Emal oli kusagil kokku lepitud, et hobust teistele ei müüda, vaid oodatakse, kui me kümme tuhat rubla kokku saame.
15. juulil oli soe ilm, kuid taevas olid juba suured rünkpilved, nagu seaks varsti vihmale. Meie kõrval tegi heina Aaslava pere. Nende vanaperemees pani viimaseid saade kokku, kui tuult tõstma hakkas. Kõigepealt liikusid siit-sealt üksikud tuuleiilid, nii et Aaslava vana valge habe lehvis. Siis tõusis tee pealt üles suur tolmulont ja liikus meie poole, aeg-ajalt üles- või allapoole pööreldes. Ema kartis, et nüüd viib heina ära Pikkjärve või kes teab, kuhu. Kiirustasime saadudele oksi peale viskama, aga tuulispask liikus Aaslavade poole. Vanad saod olid vajunud ja oksad peal, aga äsja kokku pandud lendasid laiali ja tõusid kõrgele. Tromb liikus Aaslava vana enda poole. Ta haaras ruttu kirve, millega oksi raiunud oli, ja viskas tuulispaska, siis laskis kähku püksid maha ja pööras tagumiku sinnapoole.
Ema rääkis, et usutakse, et kui tuulispask tuleb, peab sinna viskama kirve või midagi muud raudset. Aitab ka, kui meesterahvas laseb püksid maha ja pöörab tagumiku pöörise poole. Naisterahva tagumik ei aitavat.
Seoses tuulispasaga tuli emal meelde lugu luupainajast. Kui ta oli noor tüdruk olnud, oli öösiti talle luupainaja käima hakanud. Oli olnud väike hall mehike. Oli olnud tunne, nagu oleks suur loom peale heitnud, raske oli hingata ja kondid ragisesid. Kui ära läks, oli alati öelnud, et homme tulen jälle, ühel ööl aga oli öelnud, et rohkem ma ei tule, ja ei tulnudki.
Saime hobuse
Juuli lõpus läks ema ühel hommikul jala Vägevale hobuse järele. Seal oli tema vennapoja naise kodu ja nemad vaatasidki meie jaoks hobuse. Järgmise päeva õhtuks jõudiski koju, hobune ohelikkupidi järel. See oli mära ja nimi oli Pati.
Ühel päeval tulid hävituspataljoni mehed jälle meile, olin kui välk heki sees peidus. Olin seal niikaua, kui nad ära läksid, aga nägin, et nad olid Kägra Elmari kaasa võtnud. Mõtlesin, et kas nüüd lastakse Elmar metsas maha, aga kui õue tulin, siis kuulsin, et Elmar oli viidud püssimeeste vahel Tabivere jaama rongile, et teda sundkorras Tartusse tööstuskooli õppima panna.
Paari päeva pärast oli Elmar kodus tagasi. Kui talle uuesti järele tuldi, siis ei viidud enam tööstuskooli, vaid Tartu Ülikooli ühe santehniku juurde õpilaseks. Ega ta sealgi kaua olnud, mõne päeva pärast põgenes koju ja kiitis, et temal nüüd ülikool seljataga, olevat mitu korda sealses kemmergus asjal käinud.
Voldi seltsimajas näidati filmi eel dokumentaalfilmi Saksa sõjaroimarite poomisest.
1946. aasta jõulud jäid nädala keskele ja ei saanud arugi, kui pühad möödas.
Uusmaasaajad võtavad võimu
Ema rääkis, et tema õde ehk tädi Jeela (Gabriele) on Sääritsal oma uusmaasaajaga hädas. Uusmaasaaja naine Dagmar kiusavat teda igal võimalikul juhul ja lubavat koos mehe ja lastega Siberisse saata. Sääritsad olidki juba kulakuks kuulutatud. Kui selline majapidamine enam mitmekordseks tõstetud norme täita ei jõudnud, pandi peremees või perenaine vangi ja varandus konfiskeeriti võla katteks.
Jaanuaris anti lapsevanematele käsk koolile puid teha. Läksime emaga kahekesi. Puid tegime Kärksi metsast. Õhtuks tuli kaks tihumeetrit lõigata ja lõhkuda. Puud olid jämedad ja paarist kuusest jätkus, kuid lõikamine oli kergem kui lõhkumine. Kuivade okste põletamine oli siiski mõnus töö. Õhtuks saime normi täis.
1947. aasta veebruari keskel olid väga külmad ilmad, ligemale kolmkümmend miinuskraadi. Koolis kuulsin, et August Kaisor Voldi külast on ära viidud. Mõtlesin, et kui kevad tuleb, peab jälle lakka magamisaseme tegema, arreteerimised ei lõpegi.
<p style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt” class=”MsoNormal” align=”justify”>18. veebruaril käis Viktor Kabanen Sääritsalt meil ja ütles, et vanaperemees Alfred on surnud.Alfred oli olnud ka tuletõrjes asjamees ja kodus oli ärasaatmisel tema kirstu juures tuletõrjujatest auvalve. Matusejutluse pidas kirikuõpetaja ja siis rääkis ka üks tuletõrjemees.
Matuserong suundus Maarja-Magdaleena surnuaiale. Lund oli vähe, reejalased kriipisid vastu kivikesi.
i
PAUL TOOTS
