Järg 5. novembril ilmunud osale
Sakslased olid maetud sinna, kus nad maas olid lamanud, venelased olid viidud ja maetud Voldi seltsimaja juurde. Ka meie külas surma saanud venelased, kes juba maetud olid, oli lubatud seltsimaja juurde ümber matta. Relvi ja laskemoona leidus veel igal pool, ka minul oli varutud vintpüss ja padruneid tsingitud kastis.
Arno Timusk rääkis, et läheb tagasi isa juurde elama, kui siin saadetakse surnuid matma. Rääkis, et sakslased tulnuks matta hoopis Äksi, kuhu on maetud vabadussõdalased, ja et kindlasti oli nende hulgas ka eestlasi.
Relvad uueks vastupanuks olemas
Ta näitas mulle, kuhu tal oli laudalakas peidetud Saksa kuulipilduja ja kaks vintrauda. Ütles, et kui tuleb aeg venelased välja lüüa, tuleb ta siia tagasi. Lubasin, et siis olen mina ka platsis.
Õhtul jõi Arno end Kägrade seltsis maani täis.
Ka emal tuli Kägradelt viina tellida, andis jahu ja kartuleid vastu. Nimelt pidid Tartust kaks vangivalvurit meile külla tulema, siis saab isalt teateid ja ehk saab talle ka süüa saata.
Minu kõrvas käis praks ja hakkasin uuesti kuulma. Meile tulid isa lellepoeg Heino ja tema sõber Mandu, kes oli Mullaverest pärit, nemad olidki mõlemad Tartu vanglas valvurid. Heino tõi isalt salaja kirja välja, see oli esimene kiri, mille temalt saime.
Heino ja Mandu pidid vasika tapma, aga kumbki ei osanud seda tööd. Veri läks raisku, nahk oli auklik. Seejärel hakkasid mehed jooma. Arno jäi muidugi varsti laua peale kummuli magama, Mandu läks lauda taha nõgestesse magama, sest seal oli lai räästaalune, ainult Heino jäi üksi laua äärde ja kiitis, et küll see viin on ikka magus.
Hilja õhtul läksid mehed minema, neile anti kaasa väike pakk isa jaoks ja kiri ka. Kirjavahetus oli tegelikult keelatud. Esmaspäeval pidid nad mõlemad jälle vanglas valves olema.
18. juunil tuli Kägra August koju käima. Rääkis, et Eesti korpus oli jala Kuramaalt Tallinna tulnud. Varem räägiti, et nad on Venemaale viidud.
Ilmad olid endiselt jahedad ja vihmased. Niitsime emaga heina. Tööd tehes oli palav, nagu riideid vähemaks viskasin, nii hakkas jahe. Kõrvad läksid jälle lukku. Ema tegi mulle ühel õhtul suure kruusitäie pärnaõieteed, pani suhkru asemel peedisiirupit sisse ja ka sortsu puskarit hulka. See oli küll kuradite jook, aga hommikuks olid mõlemad kõrvad lahti ja kuulsin jälle hästi.
Jaanipäeval isegi ei sadanud ja päike piilus läbi pilvede. Moskvas olevat täna peetud suurt võiduparaadi.
Päikesevarjutus meenutas õhtut
9. juulil pidi tulema päikesevarjutus. Pärast lõunat see juhtuski. Valgus muutus kahvatuks ja võõraks, tõusis tuulehoog ja puud hakkasid imelikult kohisema. Lehmad sättisid ka pead kodu poole.
Kanad läksid lauta õrrele, linnud lendasid madalalt. Ka paar tähte oli taevas näha. Hakkas päris kõhe. Kui päikesest ainult väike killuke näha jäi, hakkas uuesti valgemaks minema. Kanad tulid jälle laudast välja ja kukk hakkas laulma. See päikesevarjutus ei olnud täielik, selline oli viimati olnud 1914. aasta 26. augustil. Siis oli täiesti pimedaks läinud ja inimesed olid kartnud maailma lõppu.
Juulis oli ilm juba päris suvine. Meie hein sai tehtud. Oleks olnud rohkem vaja, aga polnud rohkem heinamaad. Ema niitis ära kõik põlluääred ja kruusaaugu, ka nõgesed lauda tagant.
Meil käis jälle üks julgeolekumees ema üle kuulamas. Tuli hobusega ratsa. Päris mitu tundi, et kus on ikka Albert Toots ja kus metsas punker on. Ema ütles, et meil metsa pole, küsigu punkri kohta Kägradelt ja Kiimalt, mets on nende oma. Ema hakkas pärastpoole sigadele süüa tegema, aga ülekuulaja istus ikka edasi. Lõpuks tüdines ja läks ära.
Vaatlusonn õue all
Juuli keskel tuli lausa põud. Ema saatis mu kruusaaugu äärde talveks hagu raiuma. Seal olid enamasti sarapuud ja peenikesed lepad. Hakkasin servast raiuma ja nägin, et kaldaserval oli murtud lepaoksi, millel lehed kuivanud. Mõtlesin algul, et Kägra tüdrukud on siin onni teinud, aga siis nägin suitsukonisid. Õhtul emaga arutasime, et küllap punased valvavad meie maja.
20. juunil oli ära viidud Jaan Vellamaa Voldi külast. Ta oli olnud Saadjärve vallavanem ja Kaitseliidu kompaniiülem.
Augustis käisin lell Taaveti pool mustikal. Käisime sõtsega mitu päeva metsas. Ühel päeval olime ka Maarja kirikumetsas. Nime oli mets saanud selle järgi, et seal olevatki kunagi kirik olnud. Varemed olid veel näha, aga uus kirik on Maarja-Magdaleenas keset küla.
Kui ma kodunt ära olin, olid punategelased jälle meil puistamas käinud. Oli vaadatud läbi toad ja soritud kappides, oli käidud rehetoas ja laudalakas. Käidi ka metsas ja päriti, kus on punker. Kägrad tegid endale metsast hoolega põllumaad juurde, nemad olid naernud, et mis punker seal veel olla saab.
Hakkasin kartma, et järgmisel korral võidakse midagi leida. Võtsin peidikust isa Kaitseliidu aegsed fotod, tema kirjad, mis vanglast salaja välja toodi, ja panid need kõik laia suuga pudelisse. Pudeli valasin kuusevaiguga kinni ja matsin selle maja taha. Maja seina peale katuseräästa alla kirjutasin, mitu meetrit on seinast peidukohani.
Järgneb
i
PAUL TOOTS
