Järg 29. oktoobril ilmunud osale
Ema ostis mulle veel kalossid nahktallaga kamasside peale tõmbamiseks. Ühed isa kamassid jäid üles kirjutama ja neid sain nüüd kandma hakata, kuigi need olid mulle veel suured. Üks isa ülikond ja narmendama kulunud käiseotstega jope jäid ka röövlitest järele.
Tahtsin natuke linna vaadata ja ema lubas mul seniks Raatuse platsil ära käia, kuni ta ise hobust joodab. Läksin Raekoja platsile ja tulin Poe tänava kaudu tagasi.
Kõikjal nägin varemeid ja suitsunud, tühjade aknaaukudega maju.
Kui linnast välja sõitsime, oli päike veel kõrgel, kuid koju jõudsime pimedas. Kirjutasin endale tõendi koolist puudumise kohta, et olin haige.
20. aprillil läksin kooli juba kuivade jalgadega — kamassides, millel “kallused” otsas.
Andsin tõendi õpetaja Maldari kätte. Tema hakkas eesti keele tunnis rääkima, et kodunt antakse puudumise kohta tõend: “Minu labs puutus alkoholisd, sellepärast, et oli haike”.
Rääkis, et see pole tema asi, kui kellegi poeg isa alkoholi tarvitab.
Mina muidugi tõendit valesti ei kirjutanud, aga mind ta tögada tahtis. Minul on isa Siberis, mingu tema ka, kui tahab.
Jüripäeva hommik oli imeilus, lõoke laulis ja hea oli mööda rohelisi põllupeenraid kooli minna.
25. aprillil peeti San Franciscos konverentsi. Rahvas lootis, et seal arutatakse Balti riikide saatust, tegelikult oli see vaid ÜRO-d ette valmistav konverents.
Peaaegu iga päev saime teada kellegi arreteerimisest. Inimesed hakkasid üksteist kartma, nendega, kelle perest keegi Siberisse viidud, ei julgetud rääkida. Ka mina ei tahtnud enam oma sugulasi näha. Oli tunda, et kui nad minu või emaga kokku juhtusid, tahtsid meist kähku lahti saada.
Pühapäeval, 29. aprillil olin Piljani poolsel põllul kündmas. Tõin Karinalt hobuse ja adra, kuid künd ei tahtnud kuidagi edeneda. Ader oli raske, hobune vana ja laisk. Künd tuli nii kole, et varesed kah vist naersid, mis nad muidu selja taga vaol kraaksusid.
Müüri (Maueri) Evald käis minu kündmist vaatamas ja leppisime kokku, et järgmisel õhtul teeme maituld. Mis Evaldil viga, tema isa on rätsep ja teda ei sunni keegi kündma. Tegelikult oli mul uhke tunne küll, kui rahvas mööda käis ja jõudu hõikas, oleks vaid künd ilusam tulnud.
Maituli aupauguga
30. aprilli õhtu oli pilves, kuid ei sadanud. Kui pimedaks läks, tegime Evaldiga Müüri sauna taha väikese maitule.
Meie juurde ilmus ootamatult võõras mees, kes küsis teed Õunmaale. Juhatasime, sest see oli meie juurest vaid sada meetrit Raigastvere poole.
Meil läks igavaks ja mõtlesime, et tuleks ikka pauku ka teha. Teadsin, et meie heki all on üks väiksem Saksa miinipilduja miin. Tõin selle ära ja tõstsime oma tule Evaldi tehtud okstest onni, et kaugele näha ei oleks. Siis panime miini otsapidi tulle ja läksime tuppa, kus Evaldi isa parajasti sigarillosid keeras. Tema läks akna peale vaatama, et ega keegi sinna juhtumisi juurde ei lähe. Kui see kärakas käis, oli puudealune tuld täis ja valge. Läksime vaatama, tuleasemest ega onnist polnud jälgegi, aga auku maa sees polnud.
i
1. mail teadsid Kägrad rääkida, et Hitler on surnud. Sõja lõpp oli lähedal.
Sõja lõpp
8. mail tuli Kägra Eduard ütlema, et sõda on läbi. Ema otsis sini-must- valge lipu välja, aga Kägra arvas, et vast on veel vara.
Õhtul tuli minu sõtse Hilda meile ja ütles, et minu vanaisa ehk isa isa on surnud.
Sõda lõppes ja punavõimud sundisid Ida-Euroopast lahkuma 14 miljonit etnilist sakslast. Neist kaks miljonit hukkus kohale jõudmata.
12. mail oli veel jahe, kuigi päike paistis. Tulin koolist ja nägin, et ikka veel olid mõnel pool viljarõugud väljadel.
Õhtul tulid jälle püssimehed neljandat taastamise ja arendamise riigilaenu kerjama. Pidi andma, sest muidu ähvardati Siberisse saata.
Vanaisa matustele me ei läinud, ka isa ei saanud sellest vangis olles veel teada. Vanaisa ja vanaema elasid vanas eas oma poja Taaveti juures. Teised pojad olid nüüd mööda ilma laiali: minu isa vangis, Johannes langes Esimeses maailmasõjas, Albertist ei teadnud sel ajal keegi midagi.
Kõikjal oli veel laiali sõjatehnikat, mis poistele huvi pakkus.
13. mail laenasin jälle Karinalt hobust ja harisin meie põldu,sest kartul tuli varsti maha panna.
Räägiti, et Tartus on palju ülikooli professoreid arreteeritud, nende hulgas ka Paul Ariste. Jätkuvalt arreeteeriti ka ümbruskonna inimesi.
Maikuu oli tuuline ja vilu, aeg-ajalt tibutas vihma. Minul oli mure vasaku kõrvaga, mis läks lukku ja kumises. Koolis oli kuulmisega raskusi ja üldse oli kehv enesetunne. Mõtlesin, kas olengi enam elus, ehk on vaid minu vaim maa peal.
Otsiti kadunud omakseid
Ikka veel räägiti rahva hulgas, et kohe tuleb uus sõda, ameeriklased tulevad meile appi ja Eesti päästetakse venelaste käest. Paljud käisid Äksi nõia juures, et saada selgust, kus on nende sõjas kaduma läinud omaksed. Nõid oli vaadanud veeklaasi põhja ja rääkinud pikalt, kus üks või teine kadunud inimene parajasti on või mida teeb.
Laupäeval, 26. mail tuli Arno Timusk hobulaenutuspunktist meile ja rääkis, et neid oli saadetud Voldi taha metsadesse surnuid matma, kes möödunud sügisel lahingutes langesid. Seal oli olnud nii venelasi kui sakslasi. Sakslased olid maetud sinna, kus nad maas olid lamanud, venelased olid viidud ja maetud Voldi seltsimaja juurde. Ka meie külas surma saanud venelased, kes juba maetud olid, oli lubatud seltsimaja juurde ümber matta. Relvi ja laskemoona leidus veel igal pool, ka minul oli varutud vintpüss ja padruneid tsingitud kastis.
Arno Timusk rääkis, et läheb tagasi isa juurde elama, kui siin saadetakse surnuid matma. Rääkis, et sakslased tulnuks matta hoopis Äksi, kuhu on maetud vabadussõdalased, ja et kindlasti oli nende hulgas ka eestlasi.
Ta näitas mulle, kuhu tal oli lauda lakas peidetud Saksa kuulipilduja ja kaks vintrauda. Ütles, et kui tuleb aeg venelased välja lüüa, tuleb ta siia tagasi. Lubasin, et siis olen mina ka platsis.
Õhtul jõi Arno end Kägrade seltsis maani täis.
Ka emal tuli Kägradelt viina tellida, andis jahu ja kartuleid vastu. Nimelt pidid Tartust kaks vangivalvurit meile külla tulema, siis saab isalt teateid ja ehk saab talle ka süüa saata.
Minu kõrvas käis praks ja hakkasin uuesti kuulma. Meile tulid isa lellepoeg Heino ja tema sõber, kes oli Mullaverest pärit, nemad olidki mõlemad Tartu vanglas valvurid. Heino tõi isalt salaja kirja välja, see oli esimene kiri, mille temalt saime. Heino ja Mandu pidid vasika tapma, aga kumbki ei osanud seda tööd. Veri läks raisku, nahk oli auklik. Seejärel hakkasid mehed jooma. Arno jäi muidugi varsti laua peale kummuli magama, Mandu läks lauda taha nõgestesse magama, sest seal oli lai räästaalune, ainult Heino jäi üksi laua äärde ja kiitis, et küll see viin on ikka magus.
Hilja õhtul läksid mehed minema, neile anti kaasa väike pakk isa jaoks ja kiri ka. Kirjavahetus oli tegelikult keelatud. Esmaspäeval pidid nad mõlemad jälle vanglas valves olema.
Ega neil poistel ka eriti vedanud, varsti said neistki Siberi vangid.
30. mail 1945 sain 13 aastaseks. Panime kartuleid ja Kägrad olid ka abiks, sest meie aitasime ka neil kartuleid panna. Sõnniku laotasime otse kartulivakku ja Arno ajas vaod kinni. Ega tema ka selles kuigi osav polnud, oli kõigest 16 aastane. Ema ütles, et vaod on kõverad ja keerdus nagu kuldi kusi.
Ilm hakkas soojaks minema alles juuni alguses.
14. juunil kuulsin, et Eesti korpusel olid relvad ära võetud ja mehed Venemaale saadetud.
i
PAUL TOOTS
