Järg 22. oktoobril ilmunud osale
Elmar kiitis, et kui viin veel teist korda läbi ajada, tuleb sellest õige tuliluuaonu.
Viina tegelikult teha ei tohtinud, kui miilits oleks selle avastanud, oleks vangiminek.
Kägrad hakkasid viina ka müüma, nägin, kui võõrastele meestele laudast pudeleid anti, need olid sinna sõnniku alla ära peidetud.
Märtsi lõpus levisid kuuldused, et läänerinnet enam pole, kuid idarindel pannakse venelasele kõvasti vastu.
30. märtsil oli suur reede. Põllud olid paljad, lõokesed ja kuldnokad kohale jõudnud.
Timuska Arno tuli uuesti meie juurde elama. Tal oli kästud Voldi aleviku taga Koogi tee ääres asuvas hobulaenutuspunktis tööle hakata. Palka talle ei makstud ja ka süüa tal kuskilt võtta polnud, panime talle nädalaks toidu kaasa.
Uus küüditamishirm
6. aprillil tuli jälle hoiatus, et hakatakse küüditama. Õhtu eel viisime emaga koorma toitu ja riideid Karinate juurde ja ütlesime Kägradele, et läheme ööseks kodunt ära. Nad lubasid loomi talitada. Kägra Eduard ütles, et mäletab väga hästi, kuidas Venemaal külad inimestest tühjaks viidi. Öö olime Korjuse metsas. Kasukad olid seljas, kuid ikka oli külm. Jalad said märjaks, metsa all oli kohati veel lund.
Järgmise päeva hommikuks läksime koju, sest mina pidin ju iga päev koolis olema. Koolis oli kõik rahulik ja keegi vahepeal ära kadunud polnud. Lugesin eesti keele lugemikust vene leitnandist, kes võitluses fašistidega kolm korda haavata sai, kuid ikka lahingus oma üksust juhtis. Tema nimi oli Arnold Meri.
Ema käis jälle Tartus isale pakki viimas. Rongiga polnud temal õigust minna, aga ega sellega polnud ka kuigi julge minna, sest vagunite katused, tamburid ja puhvrid olid kotipoisse täis.</p>
Ühel päeval käis õpetaja Maldar Tartus miilitsa loaga kooli asju ajamas ja jäi tagasi tulles rongis kellast ilma. See oli tal olnud pintsaku revääri küljes ja üks venelane oli selle talt enne Tabivere jaama ära võtnud ja öelnud, et sul pole nüüd seda vaja, lähed ju maha. Röövel oli ka öelnud, et aitab ta nüüd kella eest rongist maha, ja lükanud Maldari jalaga perroonile pikali.
Emaga ei olnud siiani jalgsi käies midagi juhtunud, kuid nüüd viimati oli talle Voldi mõisa juures Willis kõrvale sõitnud. Sees olid istunud lillade pagunitega NKVD-mehed ja üks neist oli rääkinud puhtalt eesti keelt. Oli kutsutud autosse ja hakatud pärima, kuhu ja milleks ta läheb. Ema oli rääkinud, et läheb mehele vanglasse pakki viima. Temaga oli räägitud sõbralikult ja viidud ta autoga vangimaja juurde. Ilmselt oli oluline, et ta metsavendadele pakki ei viinud.
Ühel aprillihommikul aeti meid kõiki Volti süstima, tüüfuse ja ei tea veel, mille vastu. Käsuga käis muidugi kaasas ähvardus, et kui ei lähe, saadetakse Siberisse. Läksime koos mööda raudteed Vestli taluni, mina, ema, Kägrade vanad ja lapsed.
Üle pika aja linna
Ema ütles, et kui järgmine kord läheb isale pakki viima, võtab ta minu kaasa ja läheme ka turule. Plaan oli küsida Karinalt hobune, müüa hiljuti Palamusel jahvatatud rukkijahu ja veidi ka võid. Mina olin hea meelega nõus, sest lootsin, et ema ostab mulle turult ka uue pliiatsi. Poes polnud ju midagi saada.
Kägrad alustasid jälle viina ajamist. Ema oli mures, sest paljud juba teadsid, et meie talust saab viina osta. Kartsime, et kui miilits kontrollima tuleb, ütlevad viinameistrid, et seda teeb perenaine. Ega uusmaasaaja süüdi jää.
Meil öömajal ja kostil olnud Timuska Arno sai Kägra poistega suureks sõbraks ja jõi ennast sageli nende tehtud viinast purju.
18. aprillil, päev enne meie linnasõitu oli väga ilus ilm. Juba hommikust saati paistis päike nii soojalt nagu suvel. Tõin õhtul juba hobuse ära ja panime talle ööseks ristikud ette. Ema andis kaeru ka.
Linna turule!
Juba hommikul kell neli hakkasime minema. Meil oli kaasas neli kilo võid, 50 kilo jahu ja neli kotti kartuleid. Toppisin täis karsi ristikheintega, et oleks hobusele turul ette anda.
Linnaservas, Puiestee tänava alguses ei olnud arugi saada, et sõda on.
Enne Peetri kirikut olid vasakut kätt juba varemed näha ja seal töötasid labidate ja kangidega Saksa sõjavangid. Neid valvasid relvastatud venelased. Üks väga kehvalt riides vang oli päris kõnnitee ääres. Ema viipas ta lähemale ja jõudis talle anda oma lõunaleiva. Venelane haaras automaadi järele ja karjus midagi, me läksime edasi.
Peetri kiriku torn oli ilma katteplekita nagu luukere. Ka Narva maanteelt alla pöörates oli näha vaid varemeid. Puusillast üle sõites oli näha seest tühjaks põlenud turuhoone. Teisel pool seda oligi jõe ääres turuplats. Linna pool nägin veel Jänese ringpoodide varemeid.
Ajasime hobuse platsi serva näoga jõe poole, panime heinakarsi ette ja hakkasime oma kaupa müüma. Mul oli hirm, kuidas üksi kauplemisega hakkama saan, sest ema läks kõigepealt isale pakki viima.
Kaubast kiiresti lahti
Kõige raskem oli venelastega, keda oli ostmas palju, neile kirjutasin paberitükile, palju maksta, numbreid oskasin juba veidi öelda ka. Venelastest ostjad tõstsid ise vastava suurusega pommi kaalule, et teaksin, palju osta tahetakse. Võikilo maksis 150 rubla, jahu 30 ja kartul 10 rubla.
Kui ema tagasi jõudis, oli mul enamik kraami juba müüdud. Ema arvas, et meil peaks nüüd olema 2300 rubla. Läksin kõndisin ringi, et endale pliiats osta. Ühel vanainimesel olidki eestiaegsed pealt kirjud pliiatsid käes.
i
PAUL TOOTS
