Järg 8. oktoobril ilmunud osale
Meie talu jagati mitme uusmaasaaja vahel nii ära, et meile jäi seitse hektarit. Kägra pere tüdrukud veel koolis ei käinud, aga poeg Elmar viidi vägisi Tartusse lukksepaks õppima. Ta põgenes sealt kogu aeg ära. Oskar oli veidi noorem, tema jäeti rahule.
Ema käis mõni päev enne jõule isale pakki viimas ja üks naine oli nuttes rääkinud, et neil olid käinud metsavennad röövimas. Tema ja kaks tütart pandi seina äärde istuma püssimehe valve all. Oli mindud lauta ja tapetud ära mõlemad sead. Nii ei ole tal varsti enam midagi mehele ka süüa tuua. Naised olid arutanud, et need ei pruukinud olla metsavennad, vaid ikka needsamad punased, kes praegu perest peresse röövimas käivad. Maskid olid meestel näo ees olnud. Seda olevat tehtud mujalgi, et käidi varandust ära viimas metsavendadena.
Kas on tark pidada päevikut?
Ema käis Tartusse isale pakki viimas ikka jala, sest sellise käigu jaoks miilits muidugi rongisõiduluba ei andnud.
Koolis öeldi, et jõululaupäeval, mis oli seekord pühapäev, tuleb kooli tulla, esmaspäeval võib koju jääda.
Tuli meelde õpetaja Maldari ütlus, et tark inimene istutab puu, rumal peab päevikut. Ehk tal ongi õigus, sest mis siis, kui päevik näiteks bolševike kätte satub? Maldar ütles ka, et nii on öelnud Kozma Prutkov, mis on mitme vene luuletaja ühine varjunimi aastatest 1830-1860.
25. detsembril 1944 oli ilm vihmane ja porine. Õhtul pimedas käisin meie endisest metsast kuuske toomas. Vihma kallas kaela ja sammal metsas oli vett ja lobjakat täis. Jalad said läbimärjaks. Vuhkamäe lähedalt tihnikust lõikasin noaga kuuse, mis tooli pealt meie madala laeni ulatuks. Kõndisin tuttavas karjapõlveaegses metsas ja mõtlesin, kuidas tahaksin vanu aegu tagasi, et ei peaks siin oma metsas kuusevargil käima.
Viimati ei võetud Tartu vanglas isa pakki vastu. See tähendab, et kas on Venemaale viidud või maha lastud.
Esimese jõulupüha õhtul istusime laua taga, ema nuttis. Pidin ka veel vene keele sõnu õppima, sest järgmine oli koolipäev. Meil ei olnud enam raadiot ega elektrit.
Käisid ka jutud uuest sõjast, kui eelminegi veel lõppenud polnud. Välisraadio pidi andma järjest tärmineid, millal venelane peab välja minema.
Herodotos on öelnud: “Kui maailm oleks õiglane, poleks vaprust vajagi.” Metsad on venelaset eest pakku läinud mehi täis. Minu isa laskis end kinni võtta, kes teab, mis oleks õigem olnud.
Nõukogude kohus nõudis süüdistatavalt oma süütuse tõestamist. Liikus rahvajutt, kuidas küülik Nõukogude Liidust ära jooksis, sest seal hakati kaameleid tapma. Temalt küsiti, miks siis tema lippas, sest ta pole ju kaamel. “Muidugi ei ole, aga kuidas ma seda tõestan,” vastanud küülik.
1. jaanuaril 1945 oli paks lumi maas. Püüdsin parandada oma katkenud suusarihmu, sest kooli ma nii paksu lumega ilma nendeta poleks pääsenud. Ema käis nädala sees Tartus isale pakki viimas ja see oli vastu võetud. Pühapäevaks kamandati kõik Õvanurme koolimajja loengut kuulama. Tartust pidi keegi tulema rääkima nõukogude korra eelistest.
Kolmekuningapäeval käis naabripoiss Uno meil. Katsusime rammu ja olime üsna tasavägised. Varem, kui Uno pool maadlesime, ei lasknud nende koer Tomi minul kunagi võita, vaid hakkas püksitagumikust eemale tirima.
Ema nägi ühel ööl unes, et oli kevad ja kased alles lehte läinud ja et meil oli kuus lehma, kuid tema oli mõelnud, et viis oleks juurde vaja. Ta ütles, et loodab, et isa saab kevadel koju. Nüüd rääkisid poliitikast omavahel ka naised, rääkisid oma unenägudest ja püüdsid ennustada, millal kommunistid ära lähevad. See oli väikeseks lohutuseks.
Valla partorg Veedla oli ükspäev emale öelnud, et ärgu valget laeva oodaku, nõukogude kord jääb igaveseks püsima.
Kui ema isale pakki viimas käis, oli ta käinud ka Tartu turul toiduainete hindu vaatamas. Või oli maksnud 150 rubla kilo. Arutasime, et võiga tuleb turule minna, sest raha on vaja.
17. jaanuaril oli nii tugev tuisk, et taeva ja maa vahet ei näinud. Nüüd ma ei eksinud enam koolist tulles ära.
Veebruari esimesel poolel oli ilus pehme talveilm, aga kuu keskel läks pakane krõbedaks. Ema oli põhjataevas virmalisi näinud.
Kägrad rääkisid, et venelased on Berliinist vaid
22. märtsil olevat EK(b)P I sekretär Karotamm Tartus käinud. Rahvas muretses, et kas jälle on tulemas küüditamine nagu 1941. aastal.
Õudsed jutud ja avastused
Andimetsa Arvet oli käinud Tartu turul jahu müümas ja rääkis oma seiklustest. Turul oli räägitud, et Soola tänavalt oli ühest keldrist avastatud vabrik, kus inimlihast vorsti tehti. Tema ja üks Välgi küla mees olid läinud enne kojuminekut seda vaatama. Soola tänava majadest olid jäänud vaid varemed, kuid paljud keldrid olid terved. Ühes keldris, mille miilits juba avastanud ja likvideerinud, olidki olnud suured tünnid ja potid haisva vedelikuga. Oli tunda mädaneva liha haisu, ühes varnas olid rippunud aga lipsud ja särgid. Miilits oli tulnud nendega pahandama, et mis te käite siin uurimas. Ei tapetud siin inimesi, vaid üks talumees veristas siin enne turuleviimist siga. Arvet oli öelnud, et tema pole enne seda näinud, et seal särk seljas ja lips ees oleks, ja pealegi on selliseid sigu siin mitu olnud. Miilits oli nad sealt tulema saatnud. Nõukogude korda ei tohi laimata, uue korra ajal ei ole vargusi ega mõrvu!
i
PAUL TOOTS