Algus 20. novembri Vooremaas
Endised elanikud Annamaad polnud jõudnud välja kolida. Väike kaheaastane poiss pandi suurde korvi magama.
“Koerakaela” laotud nurkadega palkidest rehielamu oli päikeses ja vihmades halliks tõmbunud, seest ruumid aga suitsust päris tumedad.
Vöörusest läks paremale toauks, otse minnes sai rehetuppa ja vasakul oli sahvriuks. Elutuba ehk eestuba oli kunagi olnud valgeks lubjatud. Välisukse kõrval oli kahe auguga pliit, tagapool ahi, mis andis sooja tagumisele toale. Et karjakööki eraldi polnud, keedeti samas pliidil ka loomade toit ja seetõttu oli pliiditruup alati kuum.
Põrand oli toal ära vajunud, osaliselt lauad päris lagunenud ja muld näha.
Kui sisse koliti, paigutati kõrge laeni ulatuv söögikapp välisukse kõrvale pliidi vastu. Kapil olid üleval puidust nikerdused, ühe ukse sisse oli lastud haavlipüssiga auk. See oli juhtunud siis, kui isa enne Purde tallu kolimist Kaitsemõisas poodi pidas. Lell Albert oli siis hakanud minu isa jahipüssi näppima ja põrutas paugu kappi. Nii see kapp kui kogu muu mööbel oli isa enda tehtud.
Tagatuba jättis parema mulje. Selle küttis soojaks ahjukülg ja pliiditruup ja kui isa hiljem rehetuppa loomatoidu keetmiseks veel ühe pliidi ehitas, hakkas selle truup samuti tagatuba soojendama. Tagatuppa pandi voodid, kolme uksega riidekapp, raamaturiiul ja valge linaga kaetud laud.
Seinal oli tumepunases mahagonraamis isa kaksikvenna Johannese pilt, millel kullaga trükitud tekst: “Suures Maailmasõjas langenud venna mälestuseks”.
Elutubadega ühise katuse all oli veel rehetuba, sahver, rehealune ja kaks ruumi hobustele, kus aga meil hakkasid esialgu elama hoopis sead.
Rehetuba oli pime ja konarliku savipõrandaga. Parte kõrgusel lae all oli olviauk, kust suitsu välja lasta sai. Massiivse reheahju asemele tegi isa hiljem loomatoidu keetmiseks pliidi.
Siia toodi kord põllult vili ja aeti üles partele kuivama. Suure ahjuga köeti tuba kuumaks, suits jäi samuti sisse. Vili kuivas ööpäeva, siis peksti terad kootide abil välja. Rehealuse tõmbetuules tuulati aganad terade hulgast, nälja-aastatel segati peenemaid aganaid leivatainasse.
Esimesed selgemad mälestused
Olin umbes nelja aastane ja oli ilus päikesepaisteline kevadilm. Mina tahtsin iga päev käia laudast ja laudalakast kanapesadest mune korjamas. Kanad munevad hommikupoole ja teadsin, et kui kana pesal on, ei tohi teda sealt ära hirmutada. Sel päeval juhtus, et hirmutasin kogemata suure pruuni kana pesalt ja ei julgenud enam toa juurde minna, mõtlesin, et saan pahandada. Ronisin laudalakas heinakihi otsa. Päike hakkas viilulaudade vahelt sisse paistma, küllap jäin sooja käes magama. Kui sealt välja tulin, kaldus päike juba õhtusse. Vahepeal oli mind otsitud kõikjalt — metsast, kaevust ja metsaäärsetest linaleoaukudest.
Mulle meeldis vahel tundide kaupa loodust jälgida: kuidas tegutsevad sipelgad ja mardikad. Nagu mättad metsas lume alt välja sulasid, käisin vaatamas, kas esimesed sinilillede õienupud mulluste lehtede alt ei paista. Kui siis leidsin esimese nupu, millel oli näha siniseid kroonlehe ääri, oli see minu jaoks suur püha. Ruttu jooksin emale teadustama, et esimene sinilill on väljas.
Vahtisin sageli taevasse ja kuulasin lõokest. Oma metsas leidsin kevadel iga päev midagi uut. Ootasin esimest ülast, esimest pääsusilma ja kullerkuppu.
Nii kadusid kevad ja suvi ja jõudis raagus sügis.
Sügisõhtutel, kui väljas ja lauda juures kõik tehtud, tegi isa puutööd ja ema jutustas mulle vahel muinasjutte ja tondilugusid, mida ta lapsepõlves oma emalt ja vanaemalt oli kuulnud. Isa hööveldas esimeses toas petrooleumi valgel laudu, tagatuba oli pime ja sinna ma nüüd mingi hinna eest ei läinud. Seal võib nüüd olla mõni kuri nõid, paharet või koguni vanatühi ise. Ema jutustas, et vanakurat oli keksinud põõsas tantsida ja laulnud: “Sellest on hea, et keegi mu nime ei tea, mu nimi on Ruben Siltsen!” Tagatoas pimeduses võibki Ruben Siltsen olla! Ema jutustas mulle sageli kududes lugusid. Ketramise ajal vokk vurises, siis ei kuulnud. Isa jutustas vahel sõjast.
Luuhamba vastu raudhammas
Ühel päeval rääkis isa mulle, et hakkan varsti hambaid pilduma. Ema lisas, et kui lapsel hammas ära tuleb, siis peab hamba ahju peale viskama ja ütlema, et kilk, säh, luuhammas, anna mulle raudhammas, siis tulevad kõvad hambad. Ta rääkis ka, et oli kord lapsena kogemata vastupidi öelnud.
Mõtlesin, et mina küll rauast hambaid ei taha, vaat’ kui lähevad veel rooste. Voldis Beljajevi proual on kuldhammas ja see ka mulle ei meeldi. Aga kõvad hambad võivad küll olla. Meie koeral Tausil on ilusad valged hambad ja närib konte nagu ragiseb. Beljajevi proua on hambaarst ja temal võivad kullast hambad olla, tema konte ei näri.
Suvi möödus koos karjatüdruk Siinaga metsas trallitades.
i
PAUL TOOTS
