Järg 3. septembril ilmunud osale
Päeval käisime isaga Tormi külas ühest perest oma lehma ära toomas. Mina kui karjapoiss olin tunnistajaks kaasas, et see on meie Maasik. Enne tuli Voldist kaasa kutsuda püssiga RO-mees ehk Rahva Omakaitse mees. Rahvas kutsus neid mehi Röövlid Omavahel. Minnes nägin, et kogu Tormi mägi oli tankide ja mürskudega üles küntud. Ka Voldi alevikus oli purustusi ja majade ahervaremeid, korstnad ja truubid püsti.
Me teadsime, et lehmad võetakse nagunii ära, aga need tuli küla pealt kokku koguda, muidu oleks pärast nõudma hakatud, kuhu me loomad pannud oleme.
Saimegi lehma kätte. Seal peres oli küll parajasti üks vene soldat, kes püssi laadis, aga et ka meil püssimees kaasas oli, ei läinud vaidluseks.
Siskade abielupaar, kes veel meil elas, võttis kartuleid, isa läks jälle vagusid lahti ajama ja mina vaatasin toas väikese Maie järele.
Rünnak koduõuel
Kuulsin õues mingit liikumist ja kanade kaagutamist ja läksin üle ukse vaatama. Õue oli tulnud vene sõdur, automaat käes. Kui ema laudast tuli, tulistas sõdur ema rinna kõrguselt vastu lauda saviseina. Seepeale läks ta teise värava kaudu õuest välja.
Isa tuli kohe põllult ära ja nad läksid emaga tuppa. Minul kästi Siskad koju kutsuda. Väike Maie kisas toas nagu ratta peal.
Sain aru, et ema sai kuuliga pihta.
Arsti otsima ei mindud, sest Beljajevid olid sõjapaos ja Voldis arsti polnudki. Hiljem nägin, et emal oli vasakul käel seespool küünarvarre peal suur arm, nagu oleks tükk liha välja rebitud.
Septembri viimasel päeval käisid vene soldatid toitu kerjamas.
Küsisid süüa ja siis andsid katelokid ja käskisid võid täis panna. Meil pärast kodunt ära olekut võid polnud ja ema andis searasva. Andmata ei võinud jätta. Nagu paari päeva eest näha võis, oli surma saada kerge.
Ema pani võõrad laua äärde sööma ja andis neile ka kahvlid-noad. Neid polnud vaja, sest lihatükk võeti pesemata sõrmede vahele, saapasäärest õngitseti aga kõveraks painutatud varrega lusikas. Mütsi toas peast ei võetud, püssi hoiti kogu aeg süles — ikkagi fašistide juures!
Söömise ajal kirusid mehed pidevalt. Isa ütles, et nad nurisevat, et elame halvasti — viinagi pole! Nuga ja kahvel kadusid laualt.
Rongile miilitsa loaga
Oktoobrikuu alguses jätkus meil kartulivõtt. Meie kandi järvede kohal tiirutasid kured, kuid lõuna poole veel teele ei asunud.
Elkeni Uno tuli ühel päeval meile, kaasas viis Saksamaa päritolu vintpüssipadrunit. Vaatasime neid niisama, ei osanud midagi nendega peale hakata.
Isa oli kuulnud, et Tallinnas liiguvad inglased ja ameeriklased. Ise arvas ta, et see on tühi jutt; kindel on vaid see, et kured läinud, kurjad ilmad.
Oktoobrikuu keskel hakkasin juba kooliminekut ootama, kuid sellest polnud midagi kuulda. Nii palju teadsime, et Raigastvere koolimaja on alles.
15. oktoobril saime teada, et kool algab 1. novembril, ülikool Tartus alustab tööd 15. novembril.
25. oktoobri hommikul oli jää kaevukünas vee peal, ilm oli selge ja päikeseline. Isa oli jälle kuulnud, et mööda Eestit käivad inglaste ja ameeriklaste komisjonid, kes rahva meeleolu uurivad ja räägivad, et peame venelaste võimuga kohanema. Keegi pole aga selliseid komisjone näinud! Varsti läks ilm nii külmaks, et päike öist jääd üles sulatada ei jõudnud.
Oktoobri lõpus parandati raudtee ja hakkas käima Tartu-Tallinna rong. Rong sõitis Tartust välja ülepäeviti. Välja sõideti õhtul kell üheksa ja Tallinna jõuti hommikul pool kuus.
Pileteid müüdi vaid kohaliku miilitsa loaga ja komandeerimistunnistuse alusel. Tartus hakkas ilmuma ajaleht “Uus Postimees”. Meil leht ei käinud, kuid seal oli olnud kirjas, et varsti hakatakse ka elumajadele elektrivoolu andma.
Läksin Vuhkamäele uurima, millises seisus on sealt üle minev kõrgepingeliin. Sain aru, et meil ei ole elektrit niipea loota, sest juhtmed olid maas, isolaatorid postide otsas puruks lastud ja ka mõnedel postidel pommikildude jäljed sees. Ainult kolm aastat saingi elektrivalgel õppida. Nüüd polnud lampide tarvis petrooligi, jäi üle vaid lambarasvast küünlaid teha.
Rehepeks käis, kuid selleks sai kasutada ainult Saluotsa peksumasinat, mis töötas auru jõul ehk puuküttel. Petrooleumi ei olnud kusagilt võtta.
Uued tuuled koolis
i
1. novembril 1944 läksin uuesti Raigastvere kooli. Räägiti, et Saadjärve kool alustab alles 15. novembril. Raigastevere kooli juhatas nüüdsest Maldari asemel Adele Kahro. Räägiti, et Karl Maldari poeg olevat olnud SS-is ja on nüüd kadunud. Maldar oli endiselt õpetaja.
Voldist pärit Arno Mato rääkis, et üks Voldi mees, keda valgehabemeks kutsutakse, elab nüüd koos kitsega heinarõugu all, sest tema maja põles maha.
Maateaduse asemel hakati meile õpetama Nõukogude Liidu geograafiat. Raamatuid ega vihikud ei olnud, õpetaja Kahro rääkis meile niisama peast, kui suur ja lai on nüüd meie maa.
Ühel päeval rääkis õpetaja Maldar, et Lembit Pääsukene kooli ei tule. Ta oli toonud miinipilduja miini koju ja hakanud sellelt padrunit sabast välja võtma. Miin plahvatas ja 11-aastane poiss jäi kolmest sõrmest ilma.
Isa rääkis õhtul, et Pirusi külast arreteeriti Valter ja Arnold Kokk. Mõlema pere vara kirjutati üles ja läheb konfiskeerimisele. Järgnevalt kuulsime peaaegu iga päev kellegi arreteerimisest.
Kooli tuli uus poiss perekonnanimega Leego, Tartus pärit. Tema hakkas emaga elama Küti Juhani juures. Isast ta ei rääkinud. Nende maja oli linnas ära põlenud. Tulime temaga koos koolist koju. Tema polnud huvitatud padrunitest ja pommidest, sest oli neid Tartus küllalt näinud. Ta teadis palju roppe laule, millest jälle mina huvitatud polnud.
Ühel päeval õpetas Maldar meile koolis Nõukogude Liidu hümni ja rääkis, et selle iga sõna on väga tähendusrikas ja eriline!
Iga päev lisandus uudiseid arreteerimistest. Järjest viidi ära taluperemehed, kes olid olnud Omakaitses, samuti need, kellel seda süüd polnud.
Ühel õhtul käis Johannes Aaslav meil ja nad arutasid isaga, kas peaks kuhugi peitu minema. Oldi ühel nõul, et metsavendade juurde minna ei tasu, sest talv on ukse ees. Parem oleks minna kuhugi kolkasse.
Isa arvas, et temal pole kuhugi minna.
i
PAUL TOOTS
