Järg 30. juulil ilmunud osale
Hommik algas lahingumüraga. Kui isa eile arvas, et ootame siin ära, kuni Vene rinne üle läheb, siis nüüd otsustati, et tuleb edasi minna, sest sakslane hakkab siin veel vastu ja jääme jälle lahingutele jalgu.
Minema hakata siiski ei õnnestunud, sest mürsud hakkasid lõhkema otse talu maadel ja kuulipildujad tärisesid. Naised ja lapsed läksid kartulikeldrisse varjule, mehed tõid kuulide all lehmad ja hobused maja taha varjule.
Kui vaiksemaks jäi, tulime keldrist välja, aga enne, kui hobused vankri ette said, algas kõik uuesti. Aeg-ajalt ilmus võsa poolt paari-kolmekaupa haavatuid, kes rääkisid nii eesti kui saksa keeles.
Edasi Rakke suunas
Õhtul lahingumüra siiski vaibus, panime hobused vankrite ette, lehmad järele, ja hakkasime Rakke suunas minema. Seekord pandi mind koorma otsa, et ma kaduma ei läheks. Tee viis mööda Vägeva raudteejaamast, mis põles. Hobused kartsid, neid talutati suu kõrvalt hoides ja visati pintsakud silmadele. Räägiti, et jaama olid põlema pannud sakslased. Kui neilt selle kohta päriti, olid väitnud, et see juhtus kogemata, sinke suitsutades!
Minule jäi see öö väga õudsena meelde. Kuhu ka ei vaadanud, igalt poolt paistis tulekuma ja aeg-ajalt oli näha plahvatusi, mille häält polnud kuulda. Tundus, et põleb kogu maailm.
Pikk põgenikevoor liikus Koeru suunas. Kõikjal nägime põgenevate sakslaste autokolonne. Rakkest Paide suunas oli tee põgenikke täis, me pidime selle tee ületamiseks tükk aega ootama.
Jäime peatuma Koeru lähedal metsas, meiega olid siin ainult meie tuttavad ja sugulased, suurem osa rahvast läks kuhugi mujale. Siin oli veel jälgi 1941. aasta lahingutest. Maas vedelesid venelaste poolroostes kiivrid, punased viisnurgad peale värvitud, ja hallid villase riide räbalad. Pöörasin mõne kiivri jalaga ümber, et näha, ega seal venelaste pealuid sees pole. Ei olnud.
Pommirünnak metsatukale
Kui metsast sadakond meetrit eemale jõudsime, ründasid meid Vene pommitajad. Esimene pomm kukkus meie vankri lähedale, kuid õnneks oli maapind pehme ja pomm lõhkes sügaval maa sees. Pauku ma ei kuulnudki, kuid mingi jõud paiskas mind tee pealt kraavi. Kuum laine lõi näkku, taevast sadas alla pori ja savitükke. Mul lõid kõrvad lukku ja vilistasid. Kui isa mulle midagi ütles, nägin vaid, et tal suu liigub, kuid ei kuulnud midagi.
Pommid olid suured, neist jäid metsa järele seitsme-kaheksa meetri sügavused ja 15-meetrise läbimõõduga augud. Mõne hetkega oli väike metsatukk purustatud.
Olime jälle Koeru alevi juures, üks pomm oli tulnud keset teed ja selle olematuks muutnud. Kõikjal vedeles hobuste päid ja keretükke, mitu lehma oli pikali ja vist ka inimesi. Mul läks süda pahaks ja kõik, mis hommikul metsa all söödud sai, tuli välja.
Isa juhtis vankri põllu peale ja nii saime sellest õudusest ringiga mööda minna.
Kui Koerust läbi jõudsime, koguneti meie vankri ümber, uuriti kaarti ja arutati, millises suunas edasi minna. Minul oli ükskõik, pääseks vaid liikuma. Tammusin edasi-tagasi ja olin närvis.
Hüvastijätt lell Albertiga
Läksime esialgu põhja poole ja siis läände. Suurelt teelt keeras meie voori juurde kaks jalgratturit, kollased omakaitselase lindid käel ja püssid kaelas. Need olid minu lell Albert Toots ja üks teine mees, kes 1941. aastal ennast meil varjas. Nad olid meie voori otsinud, neil oli kiire. Lell küsis, kas me ikka ei taha temaga koos Saksamaale tulla. Tema naine Adelet ja tütar Malle olid juba Tallinnas. Meie vastasime, et ei lähe. Nüüd võtsid mehed lindid käelt, isa võttis sakslaste talu tagastamise aktid ja veel mõned dokumendid enda kätte, need maeti sinnasamasse mätta alla, samuti meeste relvad ja padrunitaskud.
Albert rääkis kuulujutte, mille kohta ütles, et ta ise neid ei usu: saartel olevat Inglise dessant, Rootsi laevad olevat juba siiapoole teel, Uluots olevat välja kuulutanud Eesti Vabariigi, metsad olevat põgenikke ja Eesti sõjaväge täis.
Nüüd jäeti igaveseks jumalaga. Lell Albertit ja tema peret me enam ei näinud. Lell elas surmani Kanadas Toronto lähedal.
Koeruski räägiti, et Eesti diviis on iga hetk saabumas, tegelikult toimus aga hoopis Avinurme lahing, kus Eesti Korpuse tankid Saksa vormis olnud eesti mehi ja sõjapõgenikke lömastasid.
Räägiti ka, et Inglise väed olevat teinud Soome dessandi, et Soomet venelaste eest kaitsta, ja et tuleb ka dessant Eestisse. Soovitati minna varjule Rapla sohu.
Meie jätkasime oma vooriga teed. Metsast tuli välja rühm Saksa sõdureid. Kui neilt küsisime, kus võivad praegu venelased olla, selgus, et mehed olid hoopis eestlased ja tulid Avinurmest. Nemad rääkisidki sealsetest veristest sündmustest. Venelastest ei teadnud nad midagi.
Talust sai põgenikelaager
Pöörasime teelt ära ühte tallu. See oli imeilus koht jõekäärus. Hooned olid kõrgel kivisel kaldal, õues kasvasid vanad tammed ja vahtrad. Selgus, et siia pöörasid sisse paljud põgenikud. Peremees tuli välja ütlema, et väga palju vankreid puude alla kokku ei aetaks, sest Vene pommitajad ei tee vahet Saksa vooride ja sõjapõgenike vahel. Kui isa talle lähemale läks, siis selgus, et nad olid tuttavad, olid käinud koos Saburi koolis.
Ema pani meie lehmad karjamaale ketti ja imestas, et ketivai maa sisse minna ei tahtnud — siin oli paene pinnas. Köögis hakati süüa tegema, mõned väsinud teelised heitsid küüni heintele magama. Vankreid tuli kolinal järjest juurde, öö läbi kolksusid uksed. Kena ja vaikse talu elu oli pea peale pööratud.
i
PAUL TOOTS
