Järg 23. juulil ilmunud osale
Vaatasin kodu poole tagasi ja nägin, et lehmad läksid metsa poole. Osadele lehmadele ja pullile olid jäänud elada veel loetud tunnid.
Nägime, kuidas Voldis üks lennuk alla kukkus. Meie Helduriga ei julgenud kahekesi ees minna. Peale meie polnud sõjapõgenikke näha, paistis, et oleme äraminekuga hiljaks jäänud. Ümberringi oli kohutav mürin, isa näitas käega, et sõitku me ruttu eest ära.
Laustule all
Jõudsin vaevalt rattaga kaitsekraavist mööda, kui tulid ulgudes Vene lennukid, mis laskusid ükshaaval kaevikute kohale. Kihutasin rattaga kümmekond meetrit edasi ja viskusin Visusti teeotsas kraavi pikali. Ma ei näinud Heldurit ega üldse midagi muud kui ainult lennukeid, kes kraavi tulistasid.
Ma ei teadnud, kas isa ja ema on elus ja mitu vankrit edasi pääses. Meie kõrval asunud Mõisamaa kõrts läks vist põlema. Selili kraavis lamades nägin, kuidas kahest lennukist sai üks ja tükid alla kukkusid. Tükid langesid minu suunas. Olin kindel, et kohe varsti mind enam ei ole. Õnneks kukkusid lennukirusud pisut eemale Mullavere väljale.
Siiski pääsesime kõik edasi, kuid meie Helduriga kaugele ette sõita ei julgenud, vaid jäime nägemiskaugusse.
Nägime tagasi vaadates, kuidas meie küla tulistati ja pommitati. Pommid lõhkesid ja leekkuulid lendasid. Nägime, kuidas põles Aaslava laut ja sai tabamuse maja. Nägime ka tulemas tohutut hulka Vene jalaväelasi.
Isa rääkis, et kingsepp Stroom oma perega jäi sinnapoole kaitsekraave, koormasse oli tulnud lennuki pardarelva kuul ja see süttis. Stroom hakkas koormat laiali loopima, lapsed olid olnud pikali põllul.
Enne Luuale jõudmist jäime jälle lennukirünnaku alla. Ronisime Helduriga sillatruupi, et mitte puude vahel lennukitele märklauaks olla. Enne, kui lennukid tiiruga tagasi tulid, kiirustasime me edasi. Kuskilt ilmus kaks sakslast. Heldur viskas tee äärest leitud püstoli tagantkätt tiiki. Ja siis tulid uuesti lennukid.
Üle noatera
Selja taga tõusis üles tohutu tule-, suitsu- ja mullasammas. Teine suitsusammas tõusis üles just seal, kus me sillatruubis olime. Sinna jäi järele vaid must sügav auk. Kui me ära tulla poleks jõudnud, oleks meist jäänud vaid kaks nime kirikuraamatus, matta poleks olnud midagi.
Pideva pommirahe ja tulistamise all jõudsime lõpuks Sootagale ja sättisime ennast öömajale. See polnud Tartu lähedal asuv Sootaga, vaid Kõola lähedal. Ees oli Pedja jõgi. Meie põgenikevoor oli nüüd üsna pikk, sest ka Palamusel liitus tuttavaid perekondi.
Meie sugulased kogunesid sööma ja mehed võtsid ka pisut lahjat viina. Prooviti lauldagi, aga sellest ei tulnud midagi välja. Magama seadsime end kivihunnikusse, aga kartsin, et seal all võib usse olla. Isa ja veel paar meest läksid vaatama, kas Pedja sild on alles. Selgus, et sild oli mineeritud ja seda valvati. Veel lubati viimaseid tulijaid üle, et siis sild õhku lasta. Meid aeti kohe üles ja kiirustasime jõe äärde. Teisel kaldal karjusid sakslased, et tuleksime kiiresti, sest venelased olevat juba Kaareperes.
Kui üle silla saime, läks isa ühte tallu küsima, kas me võime nende maadele ööseks jääda ja ise kuuris magada. Jäimegi tee ääres seisnud tühja hõreda katusega kuuri. Ikka etem kui kivihunnik. Naised lõpetasid lehmade lüpsmise, mis enne pooleli jäi ja sõime veel natuke. Hobustele ei teinud selline teekond midagi, kuid lehmadele oli liig, piima andsid nad juba vähe.
Hommikul ärkasin jubeda paugu peale, katusest sadas alla prahti ja laaste. Selgus, et sild lastigi õhku.
Helduriga ma enam ei kohtunud, sest Suubid olid jäänud teisele poole jõge ja kavatsesid koju tagasi minna. Meie lähedal on suured sood ja Endla järv. Arutati, et kui muud pääsu enam pole, tuleb püüda vankrid mõne sooäärse talu juurde jätta ja ise soos varjuda, kuni venelane üle läheb. Lehmade sõrgade ümber seoti riideräbalaid.
Jälle kolisesid vankrid, kuni jõudsime suure teeni, et minna Vägeva suunas. Kõola juures oli sakslaste väliköök, kuid sööjaid vähe — kes langenud, kes teist teed läinud. Meid kutsuti suppi sööma. See oli paksult konservliha täis, lisaks tsellofaani pakitud leivaviilud. Leiba võtsime ka tagavaraks.
Meie selja taga oli Jõgeva. Linn põles, ka sõjamüra ei tahtnud meist sugugi maha jääda.
Alates Kärdest liikusime suurel maanteel, varem hoidusime kõrvalteedele. Meie voori juurde tuli üks eesti lendur ja rääkis, et neile oli antud eile korraldus kohe lahkuda ja Lätti Blome lennuväljale lennata.
Jõgeval ja selle ümbruses olid verised lahingud. Tudulinna-Avinurme teel olid liikunud kõrvuti sõjapõgenikud ja sakslased. Vene tankid sõitsid kõigist üle. 2. laskurpolgu venelased tapsid kõik Avinurme kirikusse maha jäänud haavatud.
Ohud raudtee ääres
Jõudsime Vägevale, tuttavasse tallu, kust oli pärit minu onupoja Raimond Kondi abikaasa Õie. Seal peetigi sõja alguspäeval pulmi, kus ka minu isa käis.
Öö olime talu heinaküünis raudtee ääres, hobused ja lehmad olid kesaväljal ketis. Pidevalt oli taevas tohutu tulekuma. Teised põgenikud teadsid rääkida, et juba eelmisel ööl olid põlenud Ahtme, Jõhvi, Kukruse, Kohtla-Nõmme ja Kiviõli, täna hommikul olid õhku lastud Oru lossi varemed, sest keldrites oli olnud sakslaste laskemoonaladu.
Järgmisel hommikul ärkasin jälle kõva raksaka peale. Mõtlesin, et nüüd tuli küüni pomm, mis ei lõhkenud. Isa ja ema olid juba väljas, selgus, et lõhutakse raudteed ja küüni oli läbi katuse kukkunud poolemeetrine relsitükk. Üks selline kild oli tapnud karjamaal pererahva varsa.
PAUL TOOTS
