Järg 18. juunil ilmunud loole
Öösel oli aga Vene raadio hoiatanud, et Eestist põgeneda ei tohi. Venelased olid olnud juba Võnnu, Lääniste ja Ahja lähedal.
Hauptsturmführer Leon Degrell on oma raamatus “Kadunud leegion” kirjeldanud, kuidas kõik, nii rikkad kui vaesed, mööda Eestimaa maanteid oma koduloomade ja vähese varaga Vene vägede eest põgenesid. Aeg-ajalt ilmusid taevasse Nõukogude hävituslennukid, kes teedel liikuvate inimeste ja loomade pihta tule avasid.
Rinne polnud enam kaugel
23. augustil olid meil lehmad parajasti laudas ja mina aias. Nägin, et mööda teed läks Saksa sõjaväe järelvoor, tee oli kahehobusevankreid täis. Järsku ilmusid taevasse Vene ründelennukid ja hakkasid pikeerima. Saksa sõdurid hüppasid teelt üle heki aeda pikali. Ka mina jooksin uue elumaja vundamendikraavi. Kohe tulid ka sakslaste lennukid ja avasid vastutule. Heki taga jätkati teekonda, keegi vist pihta ei saanud, kaerapõllul olid aga vaod sees, nagu oleks adraga küntud. Hea, et laengud enamasti teisele poole põllule läksid, muidu oleks minuga vist lõpp olnud. Veel tükk aega hiljem värisesin.
Lahingud kestsid Tartus ka veel 1944. aasta augusti lõpus. Ühel ööl ärkasin suure valguse peale. Nägin, et isa on akna juures, ja läksin ka välja vaatama. Oli näha plahvatusi ja tulekahjusid. Isa ütles, et see pole enam Tartus, vaid see on sõjarinne ja see pole kaugel. Ta soovitas mul uuesti magama minna, aga enne uinumist kuulsin, kui nad rääkisid emaga, et venelased on vist Kärknas ja et tuleb vankritele koormad peale panna.
Hommikul, kui tõusin, oli isa rehe all ja korrastas vankreid. Arutas minuga, et kas on targem valmis panna üks ja täiesti uus kahe hobuse vanker või kaks ühe hobuse vankrit. Ta arvas, et õigem on kaks ühe hobuse oma, sest kui üks vanker pihta saab või üks hobune surma, siis jääb teine tee jätkamiseks alles.
Pidev põgenikevool
Ilm oli kuum, kraadiklaas näitas vilus 28 soojakraadi. Isa käis enne lõunat Voldis uurimas, kus praegu rinne on. Selgus, et Nõela küla juures. See oli Kärknast Tartu poole, meilt umbes 10-
Siinpool olid olnud venelaste vastas Belgia vabatahtlikud. Need olevat olnud eriti kartmatud võitlejad, oli läinud käsitsivõitluseks pusside, tääkide ja labidatega. Räägiti, et venelased olid Emajõeni tagasi löödud.
Päev otsa oli Tallinna maanteel pidev põgenikevool. Sakslased olid Tartust lahkunud, kutsudes viimaseid linnaelanikke endaga kaasa. Maanteel olid segamini taanduvad sakslased ja sõjapõgenikud hobustega ja jalgsi. Venelased olevat ähvardanud eestlastele viisnurgad otsaette põletada.
Enne õhtut pommitati raudteed Tabivere jaama juures. Päeva jooksul sain mitu korda keldrisse varjule joosta, sest aeg-ajalt lähenesid õhulahingud. Kavatsesime põgenemist, kuid aeg-ajalt tuli lahingute eest keldrisse varjule joosta.
Voldis oli viimati räägitud, et Eestist tuleb põgeneda. Võru lähedal olevat kohe, kui punaväed tulid, hakatud talumehi maha laskma. Viimastel päevadel olid Voldi ja Tabivere kaitsel ainult mobiliseeritud omakaitsemehed, sakslastest enam sõdijaid polnud.
Soomepoisid kontrollisid liiklust Tallinna maanteel
Rong soomepoistega väljus Tallinnast Hiiu jaamast 25. augusti õhtul, suunduti Tartu peale. Tapal anti neile juurde vagun relvadega. Loodeti lüüa venelased Tartust välja nagu Vabadussõja ajal. Esialgseks sihtkohaks oli Mullavere teivasjaam, kus ootas kindralleitnant Pärnoja. Pataljon kindlustas end Mõisamaa kõrtsi kivihoonetes. Kohalikud elanikud suundusid voorides põhja poole, soomepoisid hakkasid ise kontrollima liiklust Tallinna maanteel.
Soomepoiste lahinguvarustus oli kehv, sakslased ei andnud neile korralikke relvi. Seepärast hakati taandujatelt üle võtma püstolkuulipildujaid, tankirusikaid.
Sõjapõgenikud läksid meilt ära, meie ise liikuma ei saanud.
27.augusti hommikul sõitis üks sakslaste auto õue. Mehed hüppasid maha ja tormasid lauta, kus isa parajasti oli. Isa löödi uksel pikali, joosti lauta ja lasti üks siga maha. See visati autokasti ja oligi sakslaste võitlus lõppenud võiduga sigade üle — nagu 1941. aastal venelastelgi.
Voldist Laeva poole jäid suured ja rikkad talud, Saadjärve koolimaja lähedal olid Raja, Joora ja teised. Venelased aga rikkust vihkasid.
Joora rahvas ei jõudnud enne venelaste tulekut varjuda. Üle põldude jooksid õue püssidega mehed, talurahvas aeti keldrisse ja uksele pandi valve. Taluhooned otsiti läbi ja hakati “kulakute” üle kohut mõistma. Oli vägistamisi ja tapmisi.
Lepiti mõne tuttava perega kokku, et põgeneme koos väikese voorina.
Ühel õhtul tuli meile kaks soomepoissi. Rääkisid, et neid on palju ja lubasid venelased maalt välja lüüa. Meil soovitasid lahingute eest ära minna.
Plaan kohtuda Kuremaal
Tabivere mõisat jäi kaitsma Omakaitse, Voldi külla asusid soomepoisid.
Voldi ümbruses kestis lahing neli päeva.
Ühel õhtul pani isa hobused vankrite ette, ema tõi laudast neli lehma ja sidus vankrite taha. Kavatsesime minna koos tuttavate peredega ja saada kokku Kuremaal Kollide juures. Plaanis oli minna välismaale. Isa rääkis mulle sellest, kui õues keldri ees seisime. Ta ütles, et peame minema võõrale maale, võõra rahva sekka, kelle keelt me ei oska. Küsis, kas ma tahan ära minna. Ütlesin, et ma ei taha võõrale maale jääda, vaid tahan koju tagasi tulla, kui sõda läbi saab.
i
PAUL TOOTS
