Järg 4. juunil ilmunud osale
Soome raadios räägitavat võis uskuda, aga nii sakslased kui venelased valetasid enda kasuks.
Kui taevas oli näha valgeid suitsupilvekesi, siis oli teada, et seal on olnud vene lennukid ja neid on õhutõrje tulistanud.
Raadio “Sõduritunni” ajaks läksin alati tuppa, minule meeldis see saade. Seal olid ka kuuldemängud ja naljad.
Ühel märtsiõhtul hakkas kostma Vene kahetiivalise pommitaja podinat. See nägi välja nagu riiul ja lendas väga aeglaselt. Isa vaatas korra pimendusteki tagant õue ja jooksis kohe voolumõõtja juurde korke välja keerama.
Vaatasin ka tagatoa aknast välja. Õunaaed oli valge ja vari pikenes järjest. Käis pauk ja lennuki lõgin kaugenes. Juhan läks välja vaatama ja ütles tagasi tulles, et meie metsa või raudtee lähedale visati väike pomm. See oli kusagil Mäemõisa kandis. Hiljem selgus, et pomm oli kukkunud Mäemõisa põllule. Oli ilmselt tahetud tabada raudteed, aga läks päris palju mööda.
Ühel õhtul jälgisime aknast, kuidas Tartu kohal käis õhulahing. Kui lahing hilisõhtul vaibus, oli näha tulekahjude kuma linna kohal.
Kingitus sauna taga
Öösel ärkasin selle peale, et Tartu pommitamine jätkus. Järsku ütles isa, et nüüd tulevad siia. Väljas lahvatas valgeks nagu päeval. Mõtlesin, et nüüd tuleb mõni “jõulupuu” aknast sisse.
Nägime, et sauna taha langes midagi suurt. Kui lennukimürin vaibus, läksid isa ja Juhan välja vaatama ja tõid süles tuppa puuvillasest riidest „jõulupuu“ langevarju. Pool sellest sai meile ja pool Roometite perele pesuriideks. Hommikul hakkasid ema ja Liina seda kohe lahti harutama, sest langevarje ei tohi sakslastele näidata, need tuleks ära anda.
Langevarju õmblused olid kitsa paelaga kanditud, kasutatud oli jämedat siidniiti.
Päeval kuulsime, et Tartut oli pommitatud terve öö.
Arvasime, et ega Tartut enam pole. Narva oli täielikult purustatud ja ka Tallinn oli väga palju kannatada saanud. Tartus toimunust teadsid meile rääkida meie sõjapagulased Roomet ja Timuska.
Sakslased olid pommitamisest ette teadnud ja süütasid Tähtvere väljal heinakuhjad. Nii heitsidki venelased pommid peamiselt sinna, sest kui juba midagi põleb, siis järelikult on see linn. Enamik Tööstuse tänava maju siiski hävis, samuti põles Meltsiveski tänav, Raekoja tänav ja osa maju raudteejaama lähedal. Jaam ise pihta ei saanud. Tartut pommitati pärast seda pea igal ööl.
Märtsis oli veel 30 kraadi külma
7. aprillil oli suur reede. Mängisime kaarte, kuigi ema ütles, et sellel päeval on seda teha patt.
Pühadeks tegi ema häid sööke ja kõik sõjapõgenikud, ka Timuska pere, olid lauas.
Et sõda oli lähedal, oli kool kinni. See suleti juba sel ajal, kui ma kopsupõletikus olin.
Heitliku ilmaga kevad
Mai alguses ei olnud sinililled metsas veel õitsema hakanud, leidsin ainult mõned pungad. 9. mail sadas lund ja oli kõva tuul, 13. mail aga ligi 30 kraadi sooja.
14. mai öösel oli jälle Tartu pool kõva pommitamine. Olevat ka linnalähedasi talusid pommitatud.
Koogi lähedal oli tabatud metsast kaks langevarjurit. Olid olnud tüdrukud, üks eestlane, teine venelane. Kohalikud omakaitselased läksid neid vangi võtma. Venelanna oli end granaadiga õhku lasknud, eesti tüdruk andis end vangi ja viidi Tartusse. Poisikesed olid järgmisel päeval leidnud metsast raadiosaatja ja isikutunnistuse Adele Kuke nimele.
26. mail tulid meile sõjapõgenikud — naine väikese lapsega. Naine oli ingerlane või ka Ingerimaa eestlane. Eesti keelt oskas hästi, ainult mõni soomekeelne sõna tuli jutu sekka. Paariaastast tüdrukut kutsus tema ema Ljudiks.
28. mai oli suvistepüha, tõin noori kaski tuppa.
30. mail sain 12 aastaseks.
Ei võidupüha ega jaanituld
Juuni alguses tõi isa Saadjärve vaestemajast ühe mehe meile toidule. Vaestemaja oli Kõdukülas, Saadjärve koolimaja ja vallamaja juures. Mehe nimi oli Mihkel ja isa pani ta Vuhkamäe tihnikus hagu tegema.
Juuni keskel sadas mitu päeva järjest vihma, sauna juurde kraavi voolas läbi õue lausa oja, heinamaal oli vesi üle jalalaba.
22. juunil 1944 olid lipud väljas, nii haakristiga Saksa lipp kui meie sini-must-valge. Nii tähistati sõja algust, aga 23. juuni võidupüha ei tohtinud tähistada, sest see oli ju võit Landeswehri üle.
Jaanitulesid ei olnud kusagil näha, ehk sellepärast, et oli külm ilm, aga võib-olla ei tohtinud tuld teha. Kütsime jaanilaupäeval vana sauna, uues elasid sõjapõgenikest Timuskad.
Juuli alguses olid maasikad metsas üle küpsenud, suured ja tumepunased. Käisin neid söömas, aga sinna kippusid ka Voldi naised nagu sead rukkisse. Olin pahane, sest see oli ju meie mets.
Juulis oli taevas õhtuti sageli näha Vene lennukeid, mis pöördusid pommitamast tagasi. Kus nad käisid, ei tea. Vahtisin hoolega taevasse, tundsin lennukeid üsna hästi.
Hilisõhtused kalaretked
Ühel õhtul panid mehed hobuse vankri ette ja asutasid Soitsjärve äärde kuuritsaga kalale. Küsisin ennast kaasa. Hobuse jätsime Juulamõisa talu õuele Meoste juurde, nad olid meile isa kaudu sugulased. Kuuritsavedajad läksid piki kallast ja saidki hauge ja linaski. Osa kalu jäeti ka Meostele.
Suvel oli minu töö jälle karjaskäimine. Ema rääkis, et kui tema laps oli, tuli tal metsas sigu karjatada. Minu amet oli ikka emaga võrreldes auväärsem. Ema eelis oli see, et tema sai vahel sea seljas sõita.
i
PAUL TOOTS
