Järg 2. aprillil ilmunud osale
Ühel päeval käisime pärast süsti saamist linna vaatamas. Kõikjal nägi vaid varemeid, südalinna praktiliselt enam polnud. Raekoja plats oli aga Hitlerplatziks ümber nimetatud. Tädi Juuli rääkis, et kunagi on selle platsi nimi olnud Grosser Markt, siis Suurturg, siis Raekoja plats.
Linnas oli rahulik, sõda oli kaugel Venemaal.
Juuli lõpus tuli isa mulle jälle hobusega järele ja sõit läks kolladi-kolladi kodu poole.
21. juuli Postimehes oli teade, et inimesi oodatakse 1941. aasta 9. juulil hukatutelt ära võetud esemete järgi laipu ära tundma.
Minu “mäejutlus”
Ühel päeval pidas Mäe raadios kõne, kus pani talumeestele südamele, et nad oma normid täidaksid, et Eesti ja Saksa sõdurid Idarindel vaenlast peksta jõuaksid.
Ka mina kirjutasin seepeale kõne, mille naabripoistele Unole ja Evaldile ning kutsikas Pontule keldrimäel seistes ette lugesin.
Kõne oli järgmine.
“Vaprad Saksa sõdurid Uno ja Evald! Eile karjas lõikasin lepatokkidest hulga püssipadruneid ja täna karjas olles leidsin, et neid enam ei ole. Kaugelt Sarmaatiamaalt on tulnud Veljo vägi ja padrunid ära viinud. Mineval nädalal lükkasid enamlased meie õues Berliini ümber. Ilma padruniteta ei saa me Veljoga sõda pidada. Teil tuleb nüüd igaühel norm täita ja lõigata sada padrunit.
Tänasest päevast peale peavad kõik käima, püssid seljas.”
Kõne lõppu kuulas ainult Pontu, sest vaprad väed olid läinud püsse tegema.
Suvel oli meil põllutööl üks ukraina rahvusest sõjavang. Taludesse tööle antigi vaid ukrainlasi ja valgevenelasi.
Tema jutustas, et 1932. aastal oli Ukrainas ilus viljasaak, kuid see kõik võeti kolhoosidelt ära, isegi seemnevilja ei jäetud.
Enne seda olid jõukamad talupidajad Siberisse saadetud.
1933. aasta talvel hakkasid inimesed külades nälga surema. Ka koduloomad söödi. Kevadel tulid punaarmeelastest matusekomandod surnuid suurtesse ühishaudadesse matma. Räägiti, et nälga suri umbes kümme miljonit inimest.
Mihhail sõi meiega alati ühes lauas ja tunnistas, et meie juures tundis ta ennast esimest korda elus inimesena.
28. augustil hakati looma Eesti Leegioni.
1. septembril 1942 läksin hommikul kooli, kuid Õvanurme neljaklassilises koolis ütles õpetaja meile, et selles koolis enam tunde ei ole. Lähemad koolid olid Voldi neljaklassiline algkool, Raigastvere kuueklassiline algkool ja Maarja-Magdaleena kuueklassiline kool.
Järgmisel päeval viis isa mind Raigastvere kooli, sest üksi ma sinna minna ei osanud. Koju tulin siiski juba üksi, ära ei eksinud.
Raigastvere kool oli ühekorruseline puumaja tee ääres.
Minu kolmas klass oli koos esimese ja teise klassiga väikeses klassiruumis. Õpetajaid oli kaks — Karl Maldar ja Adele Kahro. Maldar oli kooli juhataja ja elas koolimajas. Temal oli õues kiviktaimla, mis oli ilusaim ja liigirikkaim üle kogu Eesti.
11. oktoober oli pühapäev ja mind saadeti lehmadega karja. See töö oli mind ära tüüdanud, enam kuidagi ei tahtnud pühapäevahommikuti üles tõusta, et karja minna. Hakkasin soovima, et lumi juba maha tuleks. Võtsin valge oina kinni ja vedasin teda kolm korda päripäeva ümber kruusaaugu taga oleva kivi, kuhu kord pikne sisse lõi. Ajas sõrad vastu küll, aga ära vedasin.
Kuulsin kord, kui Elkeni Mihkel isale rääkis, et kui sügisel lumi maha tulla ei taha, siis tuleb nii teha.
Tuli küll meelde, et oinast pidi niimoodi mihklipäeval vedama, aga kust ma seda mihklipäeva enam võtan!
Koolis ütles õpetaja Maldar tüdrukutele, et pikk juus ja lühike aru.
Kord ei osanud emakeele tunnis keegi tema küsimusele vastata ja nii möödud terve tund sõnatult. Me saime pärast aru, mida oleks tulnud vastata, aga keegi ei julgenud enam kätt tõsta. Mõni laps ei julge tunni ajal välja küsida, kui vaja, ja pissib püksi.
Pimedani luku taga
Ühel päeval juhtus, et kui Maldar pärast oma tundi klassist välja läks ja pidid järgnema õpetaja Kahro tunnid, lõi ta ukse enda järel kõvasti kinni ja meie enam ust lahti ei saanud. Tuli Kahro ja katsus ust, rääkis meiega läbi ukse ja läks juhatajat kutsuma. Maldar tuli ja katsus ka asjata ust lahti teha ja ütles, et me olevat ise süüdi, oleme luku ära rikkunud. Hirmutas, et kui tema lukkseppa ei too, siis peame siia ööseks jääma. Järve ääres elavat Amandust, kellel olid tööriistad, läks ta aga kutsuma alles pärast tunde. Maldar hakkas suuremas klassiruumis tunde andma ja meie jäime omapead.
Mõned poisid hakkasid tüdrukuid kräunutama, Kanepi Eedi, kelle oli väga hea pea, hakkas teistele äsja loetud „Saladuslikku saart“ ümber jutustama.
Klassiruumis käis ainult ühel aknal ülemine väike ruut lahti. Mõned väiksemat kasvu poisid ronisid sealt välja pissile, aga meie teised ei hakanud ronima, tüdrukud ammugi mitte. Suurem aknaosa oli paberiribadega kinni kleebitud ja neid ei tohtinud lahti rebida.
Suures klassis lõppes viimane tund ja õpetaja Kahro läks koju, aga meie istusime ikka luku taga. Mõni tegi järgmise päeva kooliülesandeid, mõni istus niisama. Lootsime, et ehk läheb Maldar nüüd lukkseppa tooma, kelle poeg Amanduse Heino ka koos meiega luku taga istus.
Lõpuks oli veidi kangutamist kuulda ja uks läks lahti.
Minul oli kõige kehvem koju minna, sest polnud õiget teed, vaid põllupeenar. Mato Arnol tuli veel kaugemale minna, sest tema elas Tabivere raudteejaama vastas, tema isa oli jaamaülema abi.
Mida rohkem mäest allapoole läksin, seda pimedamaks läks. Tuli minna üle oja, millel purdeks vaid kaks latti peal. Sealt sain kenasti üle. Muretsesin, kas Alekõrte koer mind pimedas ära tunneb või tahab maha murda, sest nende õuest pidin läbi minema. Ukerdades ja kukkudes jõudsin üle küntud põllu. Metsas oli kuulda raginat ja oigamist. Tuli meelde, et siin oli möödunud suvel surnu maas olnud. On ju sõjaaeg. Isa oli küll rääkinud, et tonte ja kuradeid pole olemas.
Joostes ja kukkudes, läbimärja ja porisena jõudsin lõpuks koju.
14. detsembril lõpetati tunnid varem. Üheks päevaks anti koolile kasutada kitsasfilmi aparaat koos Saksa sõjakroonikafilmidega.
Aparaat pandi üles Kõlu suurde tuppa, sest neil oli elekter. Koolis elektrit polnud. Alguses saime natuke vaadata, aga kui väljas pimedaks läks, jäi vool nii nõrgaks, et aparaat ei jõudnud filmi edasi vedada.
Küsiti, kas me tahame filmi edasi vaadata, siis minnakse Kärksi, kus elektriliinid on vasest ja transformaator lähedal.
i
PAUL TOOTS