Lapsepõlve kordumatud jõulud

“Jumala pärast, ärme ometi enam heietame neist stagnaaja jõuludest, kus kuuske tuli tuua pimedas ja jõululaupäeva õhtul tekk akna ette riputati. See on nii leierdatud teema,” ütles kord üks mu kolleeg, kui meil just esimesed aastad need pühad vabaks olid lastud ja riigiraadiost kostuv “Püha öö” veel lausimena tundus.

iii

Eks nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi ja on suur vahe, kas olid koolieelik või teismeline neljakümnendate lõpus, viiekümnendatel või juba  vabamatel kuue-seitsmekümnendatel.

Ja paikkonniti olid loomulikult olud erinevad ka nondel hirmu sisendanud viiekümnendatel.

Kullaterad argipäevaliivast

Inimene on üldjuhul tagasivaataja ja möödunu tundub alati pregusest hetkest helgem. Eks ikka sellepärast, et aeg sõelub mälestustest välja kurva ja valusa, jättes alles vaid üksikud kullaterad.

Kõige kallimad on need mälestused vaid nende omanikule ja samas ei kohta ka eakaaslaste puhul iialgi kahte karvapealt ühesugust.  Nii, nagu polevat olemas kaht täpselt sarnast pärlit.

Minu lapsepõlve jõuluõhtu tuli kuuse ja päris-küünaldega. Kui ka elektrituled juba olemas olid, ei süüdatud neid kunagi jõululaupäeva õhtul. Värviline oli ikka vana aasta õhtu valgus ja siis olid laual peenemad toidudki.

Jõuluõhtuks saime valmis vaid verivorstid ja esimene pannitäis tuligi ahjust selleks ajaks, kui kirikulised koju jõudsid. Kirik oli minu kodust kaugel ja sinna läks tavaliselt isa üksi, liinibussiga. Samamoodi jõudsid kodukirikusse ja vanemate kalmudele küünlaid süütama ka tema kaugemal elavad vennad ja koos tuldi hilisõhtuks meile.

Kuusel süüdati küünlad ja mõnda aega lihtsalt istuti ja jälgiti nende põlemist. Kirikulised olid kaasa toonud jumalateenistusel jagatud laululehed ja võtsid viisi üles. Nii kulusid kooliplikale meelde ka jõululaulude sõnad. Pühadevalgust akendes ei varjatud. Vastupidi, kuusetoas ei tõmmatud sel õhtul kardinaidki ette, et naabridki näeksid, kui ilus on meie jõulupuu, sest sellel õhtul ju üksteisel külas ei käidud.

Kuuse juures käis ringi vaagen ema tehtud piparkookidega, ei enamat. Ja õhtusöögilaual olid vaid verivorstid. Kui nn vaba jõulu ajastul hakati vorstidest ja ahjupraest ja kapsast rääkima, mõtlesin: heldene aeg, milline kõht seda kõike korraga vastu võtaks, vorstid ju isegi rammusad!

Ka jõulukingikommet meie  kodus polnud. Seda ei tulnud kellelgi pähegi, sest kooli nääripidu, kus lapsed üksteisele ohjeldamatult pakke tegid (mõnekümnekopikane raamat ja shokolaaditahvel või lihtsalt kommid-küpsised),  oli ju ees. Pühapidamine piirdus jõululaupäeva õhtuga. Vaid vanaema jättis kahel järgneval päeval sukavardad puutumata, lehitses oma lauluraamatut ja mainis, et täna ju esimene (või teine) püha.

Sama ajastu erinevad tavad

Tudengina kuulsin linnast pärit kursusekaaslastelt, et nende lapsepõlve jõul märksa suurejoonelisem oli. Tundus, et just jõuluvana, kes igale pereliikmele midagi toob, oli nende perede traditsioon olnud juba mitu põlve tagasi.

Minu kui kuuekümnendate-seitsmekümnendate maalapse jõulud olid aga just sellised, nagu eespool kirjeldasin. Ja ma ei vahetaks neid mingi hinna eest teistsuguste vastu. Nii, nagu me ei vahetaks iialgi paremate, ilusamate ja jõukamate vastu oma vanemaid ega teisi lähedasi.

Kõik me meenutame aeg-ajalt oma lapsepõlve ja kanname endaga selle helgemaid hetki. Sõltumata ajast, mil kasvasime. Ei saa ju meist keegi valida ajastut ega riigikorda, mil esimest korda ilmavalgust kaeda. “See, mis saadab, ongi saatus,” ütleb Juhan Viiding.

Meenutagem ikka aeg-ajalt oma lapsepõlve jõule, eriti just nende pühade ajal.

KAIE NÕLVAK

blog comments powered by Disqus