Just kuulsin raadiost arutelu, et suvi on lastele liiga pikk, lapsevanematel üldjuhul on lühem puhkus, lapsed on omapäi, kurdavad igavust, mis maandatakse enamasti nutiseadmete taha, Et pikk suvevaheaeg on seni olnud õpetajatele motivatsiooniks; samas on õppematerjal kuhjatud liiga lühikesele ajale, võiks pikemalt koolis käia? Pikk vaheaeg oli varematel aegadel vajalik suviste töödega toimetulekuks, kus ka lapsed osalesid.
Reinhold Kamsenil on jutt “Rähni ja Ööbiku nisukasvatamine”. Linnunimed tähistavad seal sääraste perekonnanimedega väikesi poisikesi, keda kasvatab lesknaine. Tolleaegne elu oli väga erinev tänapäevasest, ka lapsed olid teised ja nende unistused. Näiteks ei jõudnud poisid ära oodata, millal talv lõpeb ja nad pääsevad pisikesest muldpõrandaga saunatoast lepikusse mängima. Et ei oleks emale tülinaks ja võiksid seal huigata ja mängida. Lage taevas ja vaba ruumikas lepik oli nende suurim soov. Ka karjasepõlve nimetanud rahvasuu kuldseks põlveks, raskustele vaatamata, sest perenaine võis vahel nisuleiva viilaka ja sinkigi kaasa anda. Sealt tekkiski poistel mõte küsida endale peremehelt maad, millel nisu kasvatada. Kui suvi läbi karjas käimise palgaks saadi nisuseemet ja lapikese karjamaaserva ülesharimiseks, lõid poiste silmad särama. Kevadel hakatigi kaevama ja nopiti kõik heinajuured välja ja põletati ära, toodi lisaks turbamulda ja kanasõnnikut, tuhk kanti ahjust ja pliidi alt vastsele nisupõllule. Küliti seeme ja rehitseti see rehaga mulla alla. Kuna oli põuane aeg, siis isegi kasteti igal õhtul põldu. Hoolt kui palju. Vili kasvas nii ilus ja sügisel lõigati see sirpidega maha, pandi hakkidesse kuivama – teri saadi kolme puuda ringis. (üks puud on 16 kilo) Saiakuklid ja koogid olid talvel omast käest võtta. Niisuguse sisuga jutt avaldati Taluperenaise kaasandes 1935. aastal.
No olid alles tublid lapsed. Tänapäeval ei oska kõiki elektroonilisi silmi haigeks tegevaid vidinaid üles lugedagi, mis lastel on ja oma tuba olgu vanemate poolt igale järglasele tagatud. Lepikusse ja mujale loodusesse on neid raske meelitada, ammugi neist lugu pidama õpetada. Ja ega enam vanemadki eriti looduses viibi, hea kui aastas korra viivad lapsi telkima. Siis ka toidumoon poest kaasas, vahukommide ja vorstikeste grillimine – mitte pajuokste otsas ega lõkkel, tihti priimusel…
Oskused ja teadmised on vähenenud. Hea tuttav rääkis, kuidas ülikooli lõpetanud noor naine tuli koos pealinnast kokkuostetud istikutega maale tuttava tallu lapsega puhkama, küsis naabrilt, et kus tema tuttava maa on. Ta ei kujutanud ette, et enne tuleb maa ära harida, kui midagi kasvama panna! Taimed raisku ei läinud, naaber andiski oma maast talle paar vagu tarvitada.
Keegi näitas mulle üleni rohuse polstriga ülespildistatud kartulivagusid, mida pakkus sugulaste lastele rohida, kaheksa tunni eest pakkus 30 eurot. Ei leidunud tahtjaid, kuigi rahast tundsid need lapsed puudust, aga niisugust “töötamise ohvrit” polnud nõus tooma. Nii pidi ise leidma aja, käsitsi põhiliselt virna ära rohima. Rohimine on nagu üheks kõige taunitavamaks tööks saanud – ometi mis viga omi mõtteid mõelda ja muudkui katkuda juuripidi välja, pärast aga oma tööd imetleda. Kõikide tööde puhul pole ju kaugeltki nii, et nii ruttu tulemust näed. Kahjuks on niisugune Singapuri suve veetmine popp, kus õues ollakse vähe ja suuremaid liigutusi nõudvaid töid, kus peale sõrmede tuleb kehaosi suuremas ulatuses liigutada, ei tehta. Kui osadel vanematel ongi anda rohimise-niitmise tööd, siis lapsed ei ole altid seda tegema, sest nende teiste laste, kellel midagi teha pole, eeskuju on nakkav.
EHA NÕMM
