See on juba mitmes kord, kui olen sarnase eelnõu Riigikogu menetlusse esitanud. Tänane olukord on aga eriti masendav. Sel ajal kui Reformierakond ja Res Publica tõstavad peamiselt oma valijaskonda kuuluva väikese seltskonna vanemahüvitist 15 tuhandelt 17,5 tuhande kroonini kuus (loomulikult Rahvaliidu toel), vähenevad ülejäänud laste- ja peretoetused riigieelarves võrreldes selle aastaga 2,8 miljoni krooni võrra.
Kui nüüd keegi valitsuskoalitsioonist tahab vastu vaielda, et vanemahüvitisele läheb ju 134 miljonit otsa, siis tuletan meelde, et valitsus on korduvalt rõhutanud, et vanemahüvitis pole mitte toetus, vaid asendussissetulek. Seega toetused vähenevad. Ja seda riigis, mille sotsiaalkindlustatuse tase on Euroopa Liidu üks madalamaid.
Kas laste toetamine on alandav?
Kas täna on tõesti nii, et need 190 tuhat Eesti peret, kus lapsi pole või kus nad juba suureks kasvatatud, ei pea õigeks lastekasvatamise kulude osalist jagamist nende 140 tuhande perega, kus on täna alaealised lapsed ja seega keerulisem toime tulla? Kas tõesti on õigus rahvastikuminister Paul-Eerik Rummol, et toetamine on alandav ja häbiväärne?
Kas Eestis rahvas on ikka solidaarne valitsusega, kes ei pea õigeks toetada kolmelapselisi peresid või üksi last kasvatavaid emasid, sotsiaalteadlaste kinnitust mõõda kõige suuremaid riskirühmi? Ei, ma ei usu seda. Ja seda ei kinnita ka rahvaküsitlused. Mõne aasta tagune uuring näitas koguni, et enamus rahvast oleks isegi nõus maksude tõusuga, kui see raha läheks lastega peredele. Selle asemel otsustas aga valitsuskoalitsioon makse alandada.
Peaministri väited, et nüüd saavad inimesed ise oma raha üle otsustada, sõita kasvõi Kanaaridele, mõjuvad küüniliselt, sest tegelikult on enamikul inimestel võimalus valida, kas osta pereviinerite asemel juustusardelle, lõunamaade palme võivad nad aga endiselt vaid telereklaamist näha.
Ebaõiglus peab lõppema
Ei, rahvas pole solidaarne selle valitsusega. Rahvas ei lepi ebaõiglase vanemahüvitisega, ei lepi süsteemiga, mis jätab vanemahüvitise alammäära järgmisel aastal samaks, samal ajal kui ülempiir tõuseb üle kahe tuhande krooni, praktiliselt alampiiriga võrdelise summa võrra.
Ja kui mõnes peres on tõesti juhtunud nii, et uus laps on toonud lepitust, siis ühiskondlikku ebaõiglust lisabeebid ei kompenseeri.
Tõsi, suurema rahulolematuse ärahoidmiseks lubab valitsus, et järgmisel aastal kasvab ka kolmelapseliste perede toetus. Aga miks me peaksime seda uskuma? Lubas ju minister eelmisel aastal transporditoetust, et ka ääremaa elanikud saaksid tohtri manu. Nüüd kinnitab ta ülima enesestmõistetavusega, et see raha tuleb hoopis mujale kulutada.
Pealegi ? lubadused toimetulekut ei paranda ega sisenda ka julgust nii mõnelegi kahelapselisele perele kolmanda muretsemiseks. Muuseas, kui kolmelapseliste perede arv püsis üsna stabiilselt kogu üleminekuaja, tundus, et majandusraskused nende arvule mõju ei avalda ja kes ikka tahab kolme last, see need ka muretseb, siis viimased uuringud näitavad vähenemissuunda.
Aga võrreldes kolmelapselistega, kellel on vähemalt ministri lubadus, on eriti nukker üksikvanemate olukord. Tundub, et Eesti kohale on hõljunud Euroopa Liidu Komisjonis läbikukkunud Buttiglione vaim, kes lihtsalt ei suuda aktsepteerida, et osa naisi pole suutnud endale korralikku partnerit leida ja on otsustanud üksi oma lapse või lapsed üles kasvatada. Või kui nad kord juba on selle raske tee valinud, siis ei tasu neil ka riigilt midagi loota. Kandku ise oma risti.
Kui ligi kuuekümne miljoni elanikuga Itaalia võib endale lubada sellist keskaegset suhtumist üksikemadesse, siis meie võiksime ikka tõsiselt järele mõelda, enne kui hakkame väga konservatiivselt perepoliitikat ajama.
Ma ei usu, et ükski naine on unistanud saada üksikemaks. See, et paljud naised kasvatavavad lapsi üksi, on pigem kurb paratamatus. Paraku on juba nii, et ematunded on vahel tugevamad kui isatunded.
Sotsiaalminister on väitnud, et põhiküsimus on selles, kes on üksikema, kellel on õigus saada toetust. Seadus sätestab selle väga selgesti: kui isa pole sünnitunnistuses või on ta sinna kantud ema ütluse järgi, siis on tegemist üksikvanemaga, õigemini üksikemaga. Kõik need, kes sünnivad registreerimata paaridele, pole veel üksikvanema lapsed.
Peretoetus pole vaesteabi
Ja lõpuks ka valitsuse käibefraasiks kujunenud väitest, et toetama peaks neid, kes toetust vajavad. Ehk siis teisiti öeldes, et kui üksikvanemate hulgas on mõni tubli naine, kes juhtumisi näiteks kahe koha peal rabades saab üle keskmise palka, siis teda küll riik toetama ei peaks. Ja seetõttu lahendame üksikvanemate probleemi toimetulekutoetustega. Tulgu ja küsigu need, kes tõeliselt hädas on. Niisiis pesuehtne vaesteabi.
Siin ongi põhimõtteline vahe, mis eristab valitsuskoalitsiooni ja
sotsiaaldemokraatide lähenemist. Kui sotsiaaldemokraadid käsitlevad lastetoetusi kui ühiskonnas horisontaalset võrdsust loovat instrumenti,
võrdsust lastega perede ja lastetute perede vahel, siis tänased valitsejad näevad toetustes vaesteabi. Nii, nagu tõestab teiste riikide kogemus, pole see just kõige efektiivsem lähenemine lastesõbraliku ühiskonna loomiseks ja sündimuse suurendamiseks.
KATRIN SAKS,
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
