Voore Põhikooli õpilaskodu kasvataja Aili Marelle Raud tõdes, et paljud lapsed muutuvad õpilaskodus avatumaks ning niiviisi on nendega kergem töötada.
Mis on kasvataja töö juures kõige raskem?
Kõige raskem on võita laste usaldust. Kui lapsed õpilaskodusse tulevad, on nad väga kinnised. Paljud on kogu maailma peale pahased, et peavad õpilaskodus olema. Laste arvates on kõik teised süüdi. Osaliselt on süüdi ka nende laste vanemad. Kuid ajapikku, kui lapsed saavad aru, et kasvatajad soovivad neile ainult head, muutuvad nad avatumaks. Nii on suuremate lastega. Väiksemate laste usaldust on kergem võita. Usaldava lapsega on kergem töötada.
Mis on rõõmu pakkunud ?
Näiteks see, kui esimese klassi laps, kes tuli meile venekeelsest lasteaiast ega tundnud eesti tähtigi, hakkas kolmanda veerandi alguses päris hästi eesti keeles lugema. See on ju puhas rõõm – kasvatajad nägid oma töö tulemust. Lugemaõpetamine oli tõesti raske. Rõõm on ka sellest, kui lapsi ei pea enam pesema sundima. Aga kui küsin, kas ennast nädalavahetustel kodus ka pesete, saan eitava vastuse.
Kõige suurem rõõm on muidugi see, kui väikesed käed võtavad su ümbert kinni ja sulle öeldakse, et sa oled kõige parem.
Kas õpilaskodusid on vaja ?
Leian, et õpilaskodusid on väga vaja. Paljudel lastel on ikka kodune olukord väga kehv. Õpilaskodu pakub lapsele turvatunnet – tuba on soe, kõht on täis, pesu on pestud. Õpilaskodus õpetatakse lastele sotsiaalseid oskusi, jälgitakse, et kodused ülesanded on tehtud. Lisaks paljudele muudele headele asjadele asendavad kasvatajad ka issisid – emmesid, keda mõned lapsed näevad ainult koolivaheaegadel.
Mida õpilaskodu noore inimese elus muudab ?
Arvan, et õpilaskodu muudab noore inimese sõbralikumaks. Kindlasti kasvatab õpilaskodu iseseisvust ja kollektiivitunnet. Need lapsed peavad ju varakult oma eluga iseseisvalt toime tulema.
Arenevad õpiharjumused, sest tänu õpilaskodule lõpetavad lapsed ikkagi põhikooli, mis tavaelus oleks paljudel kindlasti pooleli jäänud.
