Siimustis asuvad algkool ja külaraamatukogu ühe katuse all. Nii leiavad selle kooli õpilased kergesti üles tee raamatute juurde. Mõned lapsed käivad seal aga ka suisa koolitundide ajal, sest raamatukogu juhataja Tiina Mihhailov on üksiti algkooli abiõpetaja.
Abiõpetajana on Tiina tööks õpetada ja toetada individuaalse õppekava alusel õppivaid ning õpiraskustega lapsi. Need on lapsed, kes vajavad individuaalset lähenemist, suuremat tähelepanu ning pikaldasemat ja rahulikumat seletamist. Aineõpetajal ei jää selleks suuremale seltskonnale tundi andes aega, abiõpetajal on aga võimalik kõike seda pakkuda.
Kui mõnele lapsele on näiteks matemaatikas koostatud individuaalne õppekava, siis veedab ta selle aine tunni mitte teistega koos oma klassis, vaid hoopis abiõpetaja hoole all. Viimane aitab lapsel ära täita need ülesanded, mille õpetaja konkreetselt sellele lapsele tunniks on andnud.
“Mõnikord me muidugi kõike ette antut ära teha ei jõua. Mõnikord jääb aga aega hoopis üle ja siis saame ka muid maailma asju arutada,” ütles Tiina Mihhailov.
Abiõpetajana tegeleb ta kümmekonna Siimusti algkooli lapsega, kes käivad tema juures ühe- kuni neljakaupa. Tunde võiks ta pidada ka kooli parandusõppe klassis, aga raamatukogus on tema arvates parem. Vahel on tunni käigus ju mõnd teatmeteost või muud raamatut vaja ning raamatukogus on see kohe võtta.
Tulemus ei paista kohe
Siimusti raamatukogus töötab Tiina Mihhailov kaheksateistkümnendat aastat, algkooli abiõpetajana teist aastat. Õpetajatöö polnud talle varemgi võõras: ta töötas vahepeal seitse aastat raamatukogutöö kõrvalt Kiigemetsa kooli eesti keele ja kirjanduse õpetajana ning omandas Tartu ülikoolis ka vastava kutse. Paar aastat tagasi tegi ta aga sama kõrgkooli juures läbi mahuka eripedagoogika alase koolituse, mis annabki talle õiguse töötada abiõpetajana. Ning kui Siimusti algkooli eelmine abiõpetaja Heldi Olev pensionile jäi, võttiski Tiina temalt tööjärje üle.
“Algkooliga ühes majas töötades olid paljud õpilased mulle varasemastki tuttavad,” ütles Tiina. “Nüüd on aga side kooliga veel tihedamaks läinud ja see peegeldub ka laenutuste arvus: õpilaste poolt laenutatud raamatute arv on tõusnud suisa kahekordseks.”
Abiõpetaja töö meeldib Tiinale, ehkki selle tulemust pole kohe näha, vaid see ilmneb tavaliselt alles pikemas plaanis. Õpilasi aidates saab Tiina ise ka targemaks. Tal on näiteks päris kahju, et tal tänavu kellelegi kuuenda klassi ajalugu pole vaja õpetada. Möödunud aastal oli ja Tiina enda jaoks oli see hirmus huvitav.
Nii mõnigi abiõpetaja hoolealune tuleb ka pikapäevarühma ajal Tiina juurde, et näiteks inglise keele sõnu õppida või eesti keele kirjalik töö üle vaadata lasta. Pärast tunde tuleb raamatukogusse ka teisi lapsi: kes ootab koolibussi, kes mängib malet või kabet, kes teeb koolitükke. Hea meelega mängitaks ka peitust, sest raamaturiiulid moodustavad justkui labürindi, aga seda Tiina ei luba: raamatukogu pole siiski päris mängutuba. Raamatukoguhoidja on mõnelegi lapsele kujunenud heaks sõbraks, kes ta ära kuulab ja oma teadmisi kunagi ei kuritarvita.
Nunnumeeter põhjas
Viimasel ajal on raamatukogusse tulevaid lapsi tervitamas veel kaks sõpra — triibuline emakass ja tema pontsakas poeg. Emase triibiku leidis Tiina oma kodu juurest hulkumast. Koju Tiina teda viia ei saanud, sest ta ei sobinud tema enda kassiga. Nii sattuski triibik pärast seda, kui Tiina ta veterinaaril üle vaadata ja vaktsineerida oli lasknud, raamatukogusse. Et ta tiine on, ei saanud ka veterinaar toona aru, sest see seisund saabki kassi puhul nähtavaks alles viimases staadiumis.
Enne, kui Tiina kassi raamatukokku tõi, küsis ta vallavalitsusest järele, kas ta tohib seda teha. Sealt öeldi, et kui külastajatel kaebusi pole, siis tohib. Senini pole tõesti keegi kaevanud. On hoopis öeldud, et see tuba, kus kass pesitseb, on nagu stressi maandamise tuba, eriti nüüd, kui kiisu poja ilmale tõi. Kuuvanune vesihall kassipoeg ajab, nagu tänapäeval öeldakse, nunnumeetri täiega põhja. Ja lastel on senisest veelgi enam põhjust raamatukokku tulla.
“Kui kellelgi peaks kassiallergia ilmnema või leiab keegi muidu põhjust kaevata, siis tuleb kassiemale siiski uus kodu otsida. Kassipojale otsin ma selle niikuinii, aga enne kahekuuseks saamist ei taha ma teda ema juurest ära viia,” ütles Tiina.
Mõni inimene on Tiinalt küsinud, kas tal raamatukogus igav pole.
“Ma ei saa aru, kuidas saab raamatukogus üldse igav olla: siin ei lõpe töö ju kunagi otsa. Ja kui mul on siin koos nii toredad nähtused nagu lapsed, loomad ja raamatud, siis mida veel tahta?” sõnas Tiina.
Tiina Mihhailov oli üks neid, keda tunnustati tänavusel Jõgevamaa alaealiste komisjoni korraldatud konkursil Hea tegu.
RIINA MÄGI
