Osavate kätega naised teevad lapitehnikas mitmesuguseid tarbeesemeid ? pajalappe, nõelapatju, linikuid, mänguasju, tekke, patju, veste, jakke, kandekotte, põllesid, toakaunistustekstiile ja palju muudki. Niisuguseid asju valmistades või kinkides võib päris kindel olla, et teist samasugust eset pole olemas.
Juba üheksa aastat käivad Põltsamaal koos lapitööhuvilised naised, keda juhendab Põltsamaa Ühisgümnaasiumi käsitööõpetaja Eve Oro.
Algas kõik sellest, et lapsepuhkusel olnud Eve Oro tahtis endale tegevust leida ja mõlgutas mõtteid käsitööringist. Mõne aja pärast kutsus Ethel Hakkaja teda kultuurimaja juurde lapitööringi juhendama. Sellest ajast peale on jäänud üks tuumik – 10 naist ? Eve Oro lapitööringi käima. Kuigi ring ise on kultuurimajast 6 aastat tagasi hoopis koolimajja kolinud ja juhendaja vahepeal lahkumismõtteid heietanud.
?Väga paljud tulid siis küsima, et kas ma ikka jätkan, ma ei saanud ju lahkuda,? tunnistas Eve Oro.
Lapitöö hoiab enda küljes
Praegu on lapitööhuvilistest kaks rühma, kokku 35 naist, neist osad tulevad päeval kella neljaks kohale. Selles rühmas on enamasti koduperenaised ja pensionärid, aga ka noored emad. Esimeses rühmas on töölkäijaid vaid kolm. Teine rühm ehk tööinimesed jõuavad kohale kella kuueks. Nemad käivad koos kolmandat aastat. Aeg-ajalt on juhendajal tekkinud mõte, et paneks mõlemad rühmad kokku, kuid ühist alustamise kellaaega on väga raske leida.
Lapitööringis käiakse Põltsamaalt, Pajusist, Pikknurmest, Mällikverest, Kalanast, Annikverest. Et bussiliiklus on kesisevõitu, tuleb nuputada, kuidas pärast lapitööringi koju saab. Pikknurme naised on vahel ka Põltsamaale ööbima jäänud, kui bussijuht Pikknurmes ei peatu (aga õhtusel bussil seal peatust pole ?H.L.). Mõnikord on õnnestunud siis oma peatuses bussilt maha saada, kui pileti Tartusse ostad.
Eve Oro sõnul on lapitöö heas mõttes haigus või hobi, millest on raske loobuda. ?Minu jaoks on müstiline, kuidas inimesed kaheksa-üheksa aastaga ikka veel pole tüdinenud ja jälle uuesti tulla tahavad.
Naised rääkisid, et lapitööringis käimine pakub neile tegevust, seltsi, mõtlemist, juurdlemist, katsetamist ja leidmist.
?Kas te kujutate ette pensionäri, kes peaks kaheksa tundi kodus diivanil istuma ? ta saaks seal ju lamatised,? tunnistas Laine Joorits.
Mehed suhtuvad abikaasade harrastusse stoilise rahuga. Üks lapitööringi naine rääkis, et otsis kodus järgmise töö jaoks vajaliku materjali välja, laotas kõik ühte tuppa laiali ja jäi ise kangaste juurde mõtlema, kuidas neid paigutada, kui abikaasa tuppa vaatas ja küsis, kas naine mõnuleb.
Kuus viimast aastat on koos käidud Põltsamaa Ühisgümnaasiumis, sest koolimajas on ruumi rohkem ja töövahendid käepärast. Kohapeal lapitöö tegijad midagi lausa valmis ei õmble, see on ikka rohkem kodune töö. Enamasti õpitakse koos olles uut tehnikat või võtteid, samuti tehakse vahel valmis mõni väiksem töö.
Lapiteki õmblemine on väga tõsine töö, iga väike asi ei pea tekiks kujunema. Lapitööks sobib enamik kangaid. Kindlasti ei sobi selleks kulunud ja väga veniv või ka paks kangas, samuti paks nahk.
?Kui riie on väga õhuke, saab teda tugevdada liimiriidega või õmmelda alusriidega kokku. Kõige mugavam on kindlasti kasutada puuvillast ja linast kangast. Huvitavam on aeg-ajalt kasutada natuke jonnakamaid ja pretensioonikamaid kangaid ? siidi ja sametit, brokaati, nahka. Kui ei saa masinaga, siis sobib ka käsitsi õmmelda, mis on veel parem, sest asjad ei veni nii lihtsalt. Lapitöö pakub väga mitmekesiseid võimalusi ? tänu erinevatele tehnikatele saab kasutada väga erinevaid materjale.?
Lapitöös saab kasutada ka kangast oma lemmikesemest. Lapitööd tundvate naiste suureks nõrkuseks ongi kantud riidetükid ? nad ei raatsi midagi ära visata ega ära anda, sest kõigest saab midagi teha.
Loovust kasutades võib vanaema oma lastelaste või laste riided koos oma mõne lemmik-riideesemega lapitööks teha.
Mõni aasta tagasi tegid Ameerika Ühendriikide lapitööhuvilised töid oma AIDSi surnud sõprade ja tuttavate mälestuseks. Õmmeldi tohutult palju tekke, kasutati mõnd isikupärast detaili ? kas surnud sõbra T-särgi, pluusi või teksapüksi tükke. Need kõik olid väga kõnekad.
Nähtut ei kopeeri kunagi
Uute ideede saamiseks surfab Eve Oro sageli internetis, uurib raamatuid. ?Ma ei kopeeri kunagi nähtut,? kinnitas käsitööõpetaja. Tema hinnangul oleks kopeeritu igav ja poleks tema töö.
Möödunud aastal oli tal võimalik käia Ameerikas. Lapitöö oli loomulikult tema erihuvi. ?Viimaseid pilte sortides hakkas mulle silma üks, mida oleksin nagu kusagil näinud,? rääkis ta. Albumi lehti tagasi keerates leidis Eve pildi, kus oli täpselt samasugune töö, kuigi foto oli tehtud mitu tuhat kilomeetrit teineteisest eemal, täiesti erinevates osariikides. ?Kõik oli sama ? värvid, kangad. Vaat selles töös oli idee kaduma läinud, mina seda küll kunagi ei taha.?
Veel külastati mitut erinevat lapitöö kursust ühes linnas. Kõikjal oli näidiseks üks lapitehnikas tekk, mida naised hoolega järele tegid. Isegi kangad ja sabloonid olid samad.
Ka Euroopas tehakse väga palju lapitööd, euroopalik suund on loomingulisus. Antakse mingi teema ja inimesed katsetavad uusi tehnikaid, püüavad uute ja nüüdisaegsete lahendustega oma töö originaalseks muuta.
Kui paned mängu oma fantaasia ? oma värvid ja kangad, mida teistel pole, siis see on hoopis olulisem. Eestis nii ei saa, et lähen poodi ja ostan kangad ja kõik vajamineva ja teeme kõik ühesuguseid asju.
Eestis peab väga palju kombineerima, meie kangavalik on nii väike. Kui ostad ühe kanga, siis ei saa kunagi kindel olla, kas paari nädala, kuu või aasta pärast kusagilt veel täpselt samasugust saad. Tihti peavad naised lapitööringis omavahel kangaid vahetama. Kõik see kammitseb.
Palju saab ka kasutatud riiete poodidest. Müüjatel on ilmselt juba ammu selge, et on üks kamp, kes näpib kangaid, mitte ei vaata rõivast, kas seda ka selga panna saaks. 35 naist kammib aga enamikku kasutatud rõivaste poode üsna tihti, nii et tõenäosus sealt midagi eriti mõnusat leida on üsna väike.
Kangast kaltsukast osta on üpris kulukas. Kõigepealt tuleb need riided pesta, siis üles harutada, kusjuures kulunud kohad jäävad ju mängust välja. Puhast ilusat kangast tuleb küllalt vähe. 30-kroonisest pluusist saab lapitööks kasutada üsna vähe, endale kandmiseks võib see ju väga hea hind olla.
Eve Oro ei saa kunagi nii tundi minna, et pole end ette valmistanud. Järjest rohkem kulub õpetaja aega sellele, et järgmiseks kokkusaamiseks valmistuda – leida midagi uut. ?Kõik, mida naistele õpetan, katsetan enne ise läbi,? rääkis ta.
Soov alati midagi uut õppida toobki Maili Antonsi hinnangul naised lapitööringi. ?Kui me iga kord midagi uut ei õpiks, siis me siin ju koos ei käiks,? kinnitas ta.
Lapitööd tegema on tulnud ka selliseid inimesi, kes pole kunagi käsitööd teinud. Ka nemad on hakkama saanud. Parim masinatunnetus on ikka õmblejatel.
Põltsamaal tegutseb veel pitsiklubi, seda juhendavad Triin Kuus ja Marju Männiksaar. Lapitööd tehakse Eve Oro kinnitusel väga paljudes kohtades üle Eesti. Tugev lapitöö ring tegutseb Keilas, tublid tegijad on Paides, Tallinnas. Kõikidest tegijatest pole täpset ülevaadet Eesti Lapitöö Seltsilgi.
Selts korraldab igal suvel vabariikliku näituse ja kokkutuleku, kui seal osaleda, siis juba teatakse. Järgmine näitus toimub Viljandis kuulsate folgipäevade ajal. ?Püüame teha seal väikse workshopi, et õpetada inimestele lihtsamaid lapitöö tehnikaid. Näis, kuidas see õnnestub. Tegelikult on niisugune suurüritus ka väljakutse lapitegijatele,? on Eve Oro põnevil.
Põltsamaal oli vabariiklik näitus 2002. aastal.
Igal aastal panevad lapitööringi naised kevadiseks näituseks kokku ühe temaatilise töö. Tänavu on selleks lapiraamat. Iga naine täidab ühe lehekülje, teemaks on puuleht. ?Püüame avastada uusi võimalusi, see on vaheldus neile, kes tahavadki midagi hoopis teistmoodi teha,? märkis juhendaja.
Jõulukingid teevad käsitööd armastavad naised enamasti oma kätega valmis. Väga palju tehakse diivanipatju, taas populaarsust võitvaid kohvikannusoojendajaid, jõulupärgi, näpunukke. Ka jõulukaunistused mõtlevad lapitööringi naised ise välja. Riidest saab suurepäraselt teha jõulupärgi, kuuseehteid, väikesi kuuski, käbisid. Tänavu tuli ühel ringi liikmel idee diivanipadja igale lapile veel üks pilt tikkida. Varem pole keegi taolist võtet kasutanud. ?Naised ei karda kasutada tekstiili,? märkis juhendaja.
Maili Antons rääkis, et kui Põltsamaal korraldati milleeniumikuuse ehtimise võistlus, siis võitsid selle lapitööringi naised oma riidest kaunistustega.
Kui varem võeti ajakiri ette ja tehti nähtu lihtsalt järele, siis nüüd saavad nad ajakirjast vaid ideid, mille kallal edasi töötada ja lõpuks ka päris oma töö välja mõelda.
Eve Orol on pikkade tööaastate jooksul kogu õppematerjal kausta kogutud. ?Kui hakkasin naiste jaoks tegema tööjuhendeid, kogusin need kõik kausta. Ühel hetkel oli kaust juba väga paks, nii et tuli võtta uus. Praegu on mul iga teema jaoks eraldi mapp, seal on sabloonid, fotod, tööjuhendid. Ühel hetkel sain aru, et võin ka õpiku välja anda,? kommenteeris ta ise õpiku valmimist.
Tallinnas rahvusraamatukogus esitlesid Eve Oro ja Gleed-Airiin Saarsoo 25. novembril oma kirjastuses Avita trükitud lapitööõpikut. Kuigi lapitöö on kooliprogrammis valikteema ja tundide arv on väike, kinnitatakse kõik õppematerjalid ikka ainenõukogus. Õpik on 100-leheküljeline, materjali mahutamine oli küllalt raske, osa jäi välja. Kooliõpilastele mõeldud lapitööraamatut saab osta ka raamatukauplustest.
HELVE LAASIK
