Möödunud nädalal Jõgeva- ja Järvamaal peetud rahvusvahelisel langevarjurite võistlusel olid keerulistes ilmastikuoludes edukad prantslased. Eestlaste laeks jäi sel korral kuues koht.
Seesugust võistlust polnud varem Eestis korraldatud, kuid eestlased on rahvusvahelistel võistlustel osalenud juba viis aastat. Võõrustajatel oli seekord välja pandud kaks viieliikmelist võistkonda — üks meeskond ja üks naiskond. Välismaalastest olid kohal Belgia, Prantsusmaa, Portugali, Leedu, Poola ja Rootsi langevarjurid. Esmaspäevast reedeni kestnud võistlusel tuli osalejail läbida viis ala: dessantvarjuga täpsushüppamine, sportvarjuga täpsushüppamine, takistusujumine, orienteerumine ja laskmine.
Võistluste käiku kujundas suurel määral ilm. Ideaalne ilm langevarjuhüpeteks on soe, kuni 35 kraadi, ning praktiliselt tuulevaikne. Tuult võib dessantvarjuga võistlushüpete sooritamise ajal olla maksimaalselt viis meetrit sekundis ja sportvarjuga hüppamisel kuni kaheksa meetrit sekundis. Ainukene päev, mil sai normaalselt langevarjuhüppeid sooritada, oli esmaspäev. Algselt sooritati siis sportvarjuga ainult proovihüppeid, sest tuuline ilm ei lasknud võistlushüppeid teha. Sportvarjuga oli võimalik võistlushüppeid sooritada ainult kolmapäeval, dessantvarjuhüpped jäidki ebasobiva ilma tõttu ära.
Eestlased olid paremad maa peal
Eesti langevarjurite meeskond ja naiskond koosnes kaitseliitlastest ja kaitseväelastest. Langevarjuhüppeid on meie mehed ja ka naised praktiseerinud juba pikka aega, kuid seda enamasti hobikorras. Välismaised langevarjusportlased olid seevastu enamasti elukutselised. Võistluste korraldaja leitnant Mihkel Haug selgitas, et eestlastel on hüppevõistlustel üsna võimatu kõrgete kohtade pärast võidelda, kuid vahe püütakse tasa teha maapealsetel aladel.
Eestlased olidki parimad orienteerumises, kus nooremseersant Väino Ellamik sai teise ning nooremveebel Eero Säde kolmanda koha. Võistkondlikult saavutati orienteerumisvõistlustel neljas koht. Laskmisvõistlusel oli kõige täpsem neljandaks tulnud vanemseersant Siim Põdra. Võistkondlikult saavutas Eesti meeskond laskmisel kolmanda koha. Ujumises oli eestlastest kiireim Väino Ellamik, kes saavutas selle ala üldarvestuses kolmeteistkümnenda koha.
Raskemaks katsumuseks ujumine
Naiskond andis võistlustel endast parima, kuid elukutselistele meestele nad siiski vastu ei saanud. Samas olid eesti neiud sedavõrd tublid, et ei jätnud ühtegi võistlusala kaasa tegemata. Teisipäeval Kamari järvel peetud ujumisvõistlusel oli vesi vaevalt viisteist kraadi ning õhk veidi alla kahekümne kraadi soe ning möllas marutuul. Kui nii mõnedki meesterahvad mõtlesid, kas ikka minna saja meetri pikkusele takistusujumisele, siis Eesti naiskond ei kahelnud hetkekski.
Ujuda tuli pikkade pükste ja vormisärgiga. Naiskonna väikest kasvu liikmetel oli sobivate vormipükste leidmisega veidi raskusi. Et mitu numbrit suuremad püksid jalas püsiksid, tuli need nööriga kinni siduda. Pärast külmas vees ujumist olid nii mõnedki naised üsna “kustunud”. Hingata oli raske, suured ja rasked riided takistasid liikumist ning takistuste ületamisel lõi laine kõvasti vastu nägu. “Vaat see on alles õige katsumus, langevarjuga kilomeetri kõrguselt hüppamine on ujumise kõrval käkitegu,” nentisid naised. Neist esimesena vette läinud Kertu Simson pidi pärast ujumist üsna pikalt termokile ja villase teki all taastuma, et uuesti jalad alla saada.
Võistluste favoriidid olid prantslased ja portugallased ning esikoha pärast oligi nende kahe võistkonna vahel tihe rebimine. Võidule konkureerisid ka belglased, kes siiski lõpuks pidid leppima kolmanda kohaga. Esikoha saavutasid portugallaste ees napilt prantslased. “Meil läks hästi, meil on hea meeskond ja oli ka õnne. Me ei tundnud alguses konkurente ega teadnud, mida oodata. Esikolmik oli väga tasavägine ja esikoha nimel käis tihe rebimine,” ütles Prantsusmaa meeskonna juht kapten Xavier Thermy. “Ma ei unusta seda võistlust kunagi,” lisas ta.
Langevarjurite võistluse paremusjärjestus
- Prantsusmaa
- Portugal
- Belgia
- Rootsi
- Leedu
- Eesti mehed
- Poola
- Eesti naised
EILI KOITLA
