Külma ilma hirmus jätsidki vähemasti pooled registreerunud sõdalastest Laiusele tulemata. Nood paarsada, kes kohale jõudsid, olid aga lahingus ehk innukamadki kui nad leebema ilmaga olnuksid: niisama vahtides oleks ju kohemaid külm hakanud.
Lahingu juhatasid sisse riviharjutused ja rollimängijate etteaste. Nende mängitud loos pidi Rootsi kuningas Karl XII, kes oma sõjaväega 305 aastat tagasi Laiusel talvitud, vene salakuulaja Ivani käe läbi peaaegu et surma saama, ent pääses siiski tänu oma sõbra Gustavi vaprusele. Kangelastegu sai tasutud ka neiu armastusega: kohalik taluneiu Ulrika, kes oli meeldima hakanud nii Karlile kui ka Gustavile, otsustas abielluda viimasega. Karl jäi aga surmani vallaliseks…
Nii, nagu Karl rollimängijate lavastuses ellu jäi, polnud surmasaamist karta ka lumelahingus. Tõsi, kujuteldavalt surnuks pidid ennast tunnistama need, kes korduvalt lumepalliga pihta olid saanud. Kadunukesed pidid peakorraldaja, ajalootudeng Janet Laidla ette loetud mängureeglite järgi käed pea peale asetama ning kümneks minutiks Manalasse siirduma.
Ahvatlev Manala
Kui tavaliselt ei oska inimesed surnud olekust suurt rõõmu tunda, siis laupäevases lumelahingus võis Manala päris ahvatlev paik tunduda: seal küdes lõke ja pakuti sooja teed.
“Tavaliselt ma rollimängudes surma ei saa, aga siin sain küll nii mitu korda pihta, et pidin Manalasse tulema,” tõdes tallinlannast rollimänguhuviline Kairi Kallaste, kes lahingueelses etenduses naispeaosalise Ulrika ema Annat oli kehastanud. “Aga lõkke ääres on päris mõnus “surnud” olla.”
Korraldajate hulka kuulujana teadis Kairi sedagi, et lossihoovis on üks Manalast veel soojem paik: köetav parameedikute telk nimelt.
“Kes vähegi seda nägu, et külm talle liiga tegema hakanud, kupatatakse kohe telki käteringe ja muid harjutusi tegema,” ütles Kairi. “Oleks ikka inetu ka lapsed sügavkülmutatult vanematele tagasi saata.”
Peatselt laekus Manalasse ka üks härmas vuntsidega mees, kes osutus Elva Gümnaasiumi õpetajaks Andres Rattasepaks. Ja üksiti seiklusliku rollimängu huviliseks.
“Kolmele rünnakule suutsin edukalt vastu panna, aga neljandas sain järjest kolme kuuliga pihta ? ühega selga, teisega kõhtu ja kolmandaga rinda,” ütles lumekindluse kaitsjate hulka kuuluv Andres Rattasepp end “hauataguse” lõkke ääres soojendades. “Väike puhkus kulub tegelikult ära, sest mul seisab täna õhtul Tartus veel teinegi, kosmoseteemaline rollimäng ees. Pean seal kehastama mingit roosakaslillaka nahaga tulnukat. Päris kasulik oleks, kui saaksin oma praeguse loomulikult lillaka nahavärvuse kuidagi konserveerida…”
Andres Rattasepa sõnul tuli kaheksateistkümnest lumelahingusse tulla soovinud Elva Gümnaasiumi poisist hommikul välja vaid kuus.
“Ma saan täiesti aru vanematest, kes kuuenda-seitsmenda klassi lapsi sellise külmaga kodunt välja ei lubanud,” ütles õpetaja. “Aga need, kes tulid, lustivad lahingut täiega.”
Viimane rünnak
Manalalõkke äärde tulid korraks nina soendama ka kuningas Karl XII ja tema sõber Gustav ehk rollimängijad Andrei Dovbnja ja Märt Viljaste.
“Sõdalastega võib rahule jääda,” arvas Andrei Dovbnja. “Reeglite rikkujaid küll oli, aga suhteliselt vähe. Osalt aitas kaasa ehk ka see, et rollimängijatel oli lahingus üsna suur osakaal: see seltskond on igasugu reeglitega rohkem harjunud.”
Dovbnja ja Viljaste olid lahingu alguses omavahel kihla vedanud: esimene pakkus, et kindlusele sooritatakse kaks, teine, et kolm rünnakut. Õigus polnud kummalgi, sest visad ründajad tungisid peale vist oma kaheksa korda. Ning nende võiduga lahing lõppeski.
“Sellise ilma kohta kukkus kõik välja suurepäraselt,” oli Janet Laidla lahingu lõppedes rahul. “Võitlejaid ja pealtvaatajaid oli piisavalt. Võitlusindugi jätkus: kuigi ründajad said vahepeal kaitsjate lipu kätte, ei kiirustatud lahingu lõppenuks kuulutamisega, vaid taheti ikka edasi võidelda.”
Lahingu viimases rünnakus oli kahe seni vastandliku poole eesmärk ühine: vallutada tormijooksuga supikatel.
RIINA MÄGI
