Täna tähistab Laiuse Püha Jüri kogudus oma esmamainimise 700. aastapäeva. „Nimelt mainitakse 1319. aastal ühes paavsti maksudekoguja Jacobus de Rota aruandes Tartu piiskopkonnas olevate vakantsete ja sellepärast maksustamisele tulevate koguduste hulgas ka Wemela kogudust,“ kirjutab Johan Kõpp oma 1937. aastal ilmunud Laiuse kihelkonna ajaloos, märkides, et nime Wemela kannab Laiuse kogudus kindlasti XV sajandil ja hiljemgi.
Ajas nii kaugele tagasi vaadata ei ole asjaosaliste abil võimalik, kuid Laiuse koguduse lähiajaloos on põnevaid tegelasi küll. Räägime koguduse juhatuse endise esimehe Epp Järvega tema isast, Laiuse kiriku organistist ja Jõgeva ümbruses tuntud ning armastatud muusikaõpetajast Jüri Pastarusest ja muidugi ka Epust endast.
„Isa tuli Laiusele 1926. aastal, kui oli 22-aastane,“ ütles Epp Järv. „Isa oli pärit Valgamaalt. Isaisa oli Valgas kooliõpetaja ja organist, Jüri oli lõpetanud Riias saksa gümnaasiumi. Hiljem asus ta Tartu Ülikooli teoloogiat õppima. Kui 1926. aastal Laiuse kogudus endale konkursiga organisti otsis, siis kandideeris siia ka Pastarus. Kolm kandidaati oli kokku,“ teab Järv rääkida. „Valiti tema, kuigi muusikaharidust tal ei olnud. Sel alal oli ta täiesti iseõppija. Et ta isa oli organist ja köster, mängis ta juba 9-aastaselt Käru kirikus orelit, sest pere elas siis seal.“
Jüri Pastarus – organist ja õpetaja
Jüri Pastarus ei olnud ainult muusik, ta oli ka kooliõpetaja. Kuremaa tehnikumis õpetas ta nii matemaatikat kui ka füüsikat. Hiljem Jõgeval keskkoolis ja muusikakoolis muusikat. Ning juhatas Jõgeva ümbruses kõikvõimalikke koore ja ansambleid, mängis rahvatantsijatele ja võimlemisrühmadele saateks.
Õpetajaamet Kuremaal sai 1949. aastal väga äkki otsa, sest kiriku organist ei kõlvanud põllumajandustehnikumi matemaatikat õpetama. Järgnes tihe kolimiseperiood. „Esimesed kolm ja pool eluaastat elasin Kuremaal. Kuni kümnenda eluaastani oli mul kokku kuus elukohta. Isa sai „mustalt“ tööd teha, kuid ega teda peale lühikest perioodi Jõgeva kultuurimajas ametlikult kuhugi tööle ei tahetud võtta. Tänu Adami talule Paluperes, kus elasid ema onutütred, jäime ellu. Viimaks sai isa tööle Antsla sauna direktoriks. Sealgi juhtis ta peatselt ansamblit ning korraldas näitemängu. Rändamise aeg sai otsa, kui ta Jõgevale tagasi kutsuti ja korteri saime,“ meenutas Epp.
Uurin, et kas selline elu mõtet kirikust eemale hoida, ei toonud. „Et ta süvausklik oleks olnud ma ei tea, eks me sisemuses oleme kõik. Aga kodus õhtu- või tänupalve eest hoolitses pigem vanaema.
Ma arvan, et tema oli siiski sõna otseses mõttes muusik. Orel oli tema jaoks kuninglik pill. Ta on vist enamikku oreleid Eestis mänginud. Tema elu oli muusika,“ rääkis Epp.
Endine Laiuse kirikuõpetaja Margit Nirgi, kes oma ajaarvamises on viimane kirikuõpetaja Eesti kirikus, kes Jüri Pastarust näinud ja teda mäletab, meenutas: „Söandasin teda Laiuse kirikusse jõulujumalateenistusele mängima paluda. Ta tuligi. Vaiksel moel, vähese jutuga, muhedana. Oli ilus vanake. Tunnistan, mul oli tema vastu suur aukartus. Minu kogudus oli mulle temast ülivõrdes kõnelenud.
Laiuse orel oli siis veel restaureerimata ja sealt võis kuuldavale tulla jubedaid helisid. Pastaruse käed olid haiged ja ta sõrmed juba kõverdunud, nii et ta sai mängida vaid mõlema käe kolme esimese sõrmega. Nende vaevatud sõrmedega tõi ta orelil kuuldavale helid, mida ma mitte kunagi ei unusta ja kirjeldada ei suuda. See oli helide ime, mis tuli välja katkisest orelist vaevatud käte alt – nagu jõuluime,“ meenutas Nirgi.
Epp Järv on kauaaegne õpetaja
„Minu suguvõsa emapoolne haru on siitsamast Palupere külast, Adami talust – Lassmannite suguvõsa. Pidin õpetajaks hakkama, ei jäänud muud üle. Minu kõige esimesed õpilased olid Aseri koolis, töötasin ka Tartu 17. kutsekoolis. 1980 tulin Kuremaale tagasi. Olin algul keemiaõpetaja, siis õppeosakonna juhataja, 1990 tulin Laiusele õpetajaks, 22 aastaks,“ meenutas Epp Järv oma õpetajateed.
Epu vanaema vend Jaan Lassman oli kihelkonnakooli õpetaja ja vanaisa tegutses kohalikus karskusseltsis Püüe ning samuti koguduse juhatuses. „Kuid ise olen leeris käinud alles siis, kui mul oli 50. sünnipäevast nädal aega puudu. Meid ei kasvatatud väga usuvaimus, võib-olla ka kartusest,“ rääkis ta. „Kui mind koguduse juhatusse ja selle esimeheks valiti, siis võtsin ameti vastu kohusetundest oma suguvõsa vastu,“ ütles Epp.
„Hakkasime Asta Leiteniga taas andma välja Laiuse koguduse teatajat. Esialgu otsustasime, et prooviks ja saime kokku seitse numbrit. Üldse on ilmunud 14 numbrit,“ meenutas Epp oma koguduse juhatuses tegutsemist. „Andsime uuesti Laiuse kihelkonna ajaloo faksiimile väljaandena. Ettetellijaid oli 137 ja praegu veel saab seda kogudusest osta. Annetusi tuli ka ja vald tegi päris suure annetuse,“ oli Epp Järv koguduse saavutuse üle uhke.
„Sel ajal, kui isa tuli siia organistiks, oli õpetajaks Jaan Järve, tema hukkus põgenemisel läände. Elmar Salumaa on siin on olnud, Elleri nime olen isa suust kuulnud,“ meenutas Epp Järv. Kõige kuulsam möödunud sajandil Laiusel tegutsenud kirikuõpetaja on kindlasti Johan Kõpp, kellele Laiuse oli ilmselt väga lähedane.
„Keda mina kirikuõpetajatest mäletan, on Illar Hallaste ja Margit Nirgit mäletan väga hästi. Ta on väga sügavate kultuurihuvidega. Margit mängib ise ka orelit. Ta on väga hea organiseerimisvõimega, tema poole sai alati pöörduda, et teeme kirikus midagi. Vanad inimesed olid siis veel tegusad ja paljud olid kirikuinimesed. Meil oli pühapäevakool, õpetaja Nirgi käis ka Sadalas ja Vaimastveres palvehommikuid tegemas. Ta võis öelda nii, et oli öeldud, aga see oli läbi huumorivõtme ja kunagi ei pannud see kellestki halvasti mõtlema.
Peale Margitit tuli Raino Kubjas. Algus oli väga ilus, tema naise, Kristi vanaisa Riho Terasmaa oli olnud Jüri Pastaruse hea sõber. Nad olid nii lahked ja kenad inimesed. Kristi juhatas koori, toimusid laulupäevad. Lõpp ei olnud enam nii ilus.
Pärast teda tuli Georg Glaase. Olin selles juhatuses, kes ta tööle võttis, miks mitte – kena noor mees, aruka silmavaatega,“ rääkis Järv.
Praegu on Laiuse kogudus Tartu praosti Ants Toominga hooldada, ametlikult vakantseks kuulutatud ja ootab endale uut õpetajat.
„EELK Laiuse Püha Jüri kogudus, selle juhatus ja liikmeskond koosnes väga tublidest ning headest inimestest. Koguduse nõukogus olid suures osas haritlasted – arstid, õpetajad, teadlased, tublid töötegijad ja väärikad kodanikud. Koguduse juhatuse esimeesteks olid Aksel Trei, Väino Luht, Epp Järv ja teised. Tartu praostkonna kirikukogu saadik oli pikka aega professor Sulev Vahtre. Hea koostöö oli koolidega ja koolide õpetajatega, pühapäevakooli õpetaja oli Reet Surva.
Väga hea koostöö oli Jõgeva Naiskodukaitse liikmetega, koguduse juhatusse kuulus Ebe Kattel. Samuti kohalike kodutütarde ja noorkotkaste ning nende juhendajatega. Koguduses toimusid regulaarselt ajalookonverentsid, kontserdid ja kogudus organiseeris koos TÜ ajalooteaduskonnaga Laiuse lumelahinguid. Loomulikult toimusid Laiusel regulaarselt jumalateenistused,“ kirjutas Margit Nirgi
ANDRA KIRNA
