Laiuse pastoraati, kirikut ja õpetaja Margit Nirgit külastas EELK piiskop Tiit Salumäe, kes oli reisil Tartust Eesti Kiriku nõukogu koosolekult Jõhvi perekeskuse avamisele. Ta tõi Laiusele aastaid tema käes hoiul olnud raamatud, mille õige koht on tema sõnul Laiuse. Õpetaja Nirgi tutvustas piiskop Salumäele nii pastoraati, kirikut kui ka oma plaane.
Ringkäiku alustas õpetaja Nirgi pastoraadi teiselt korruselt, ruumist, mis kunagi oli ajutiseks koduks olnud luuletaja Juhan Liivile.
Juhan Liivile lihtne tool
„Aprillis parandati katust, aga tormiga sadas jälle sisse,“ alustas ta just mitte kõige meeldivamast uudisest. „See oli köstri korter ja see siin on köster Pastaruse klaver. Tema perekond kinkis selle meile,“ osutas Nirgi klaverile. Piiskopi abikaasa Lia Salumäe sai klaverit proovida ning kiitis Peterburi klaverimeisteri pilli ilmelist kõla. „See on meil mõeldud kontserdi-, näituse- ja konverentsiruumiks,“ jätkas Nirgi. Osa ekspositsioonist on ka juba kohale jõudnud.
„Siin on proua Maie Paiveli maalid, ta on tekstiilikunstnik, kes ei näe enam maalida ja usaldas oma loomingu mulle, et ma seda siin eksponeeriksin. Maale tuleb veel juurde, religioossema sisuga teosed saab panna ka kirikusse,“ lisas ta. „Palusin praegust vallavanemat, kellel on talumuuseum, et ta tooks mulle Juhan Liivi jaoks tooli, niisuguse hästi lihtsa. Siid ja samet ei sobi Liivile, ja mitte päriseks, vaid deponeerida,“ rääkis õpetaja.
Proua Nirgi näitas ruumi, kuhu ta kavatseb paigutada raamatukogu. „Siin oli ju Eesti esimene maaraamatukogu, juba pastor Jannau ajal. Tahaks mingi sümboolse osa sellest taastada,“ ütles ta. Laiuse raamatukogu loebki oma loomisaastaks aastat 1849, sest just siis asutas toonane kirikuõpetaja Heinrich Georg von Jannau Laiusel lugemisseltsi.
Pastoraadi saalis on praegu väljas ajutine ja improviseeritud näitus „Meile tulid külla Narva skaudid ja tahtsin neile midagi näidata,“ selgitas Nirgi. „Lukustatavad vitriinid toodi ka just. Panin siia juurde selle aja lauluraamatud ja pabereid, kus on näha Kõpu käekirja,“ lisas ta.
Veel on vitriinides Kõpu raamatuid ja Vello Salo autograaf. Elmar Salumaalt on ka üht-teist, sest siit viidi ta vangilaagrisse ja Siberisse. Samuti barokne kirikuvõti, mis kaalub 600 grammi.
„See siin on meie kunagise kellalööja ligi 100 aastat vana rahvariideseelik,“ osutab Nirgi väärikas eas Laiuse triibuseelikule, mis on ettevaatlikult kokku volditud. „Olin siis umbes 54 ja tema oli 99, kui ta mulle ütles, et ei ole sul ema ega vanaema, eks ma olen sulle ema ja vanaema eest,“ meenutas kirikuõpetaja.
Edasi juhatas ta külalised Laiuse pastori ja Tartu praosti Paul Roderich Bidderi töötuppa. Siingi oli põhjalik remont tehtud veel Margit Nirgi eelmisel tööperioodil Laiusel. „Lasksin juba eelmisel sajandil jätta sondaažipinnad, et oleks näha, kuidas siin alguses välja nägi. Kas siin saaks elada või töötada selliste pruunide seintega? Nagu vangimaja! Aga naiseriidedki olid Koidula ajal ju tumepruunid, tumesinised või mustad, linane oli heledam,“ mõtiskles ta.
Pastoraadis luksust polnud
Bidderi töötoas on praegu Johan Kõpu büst ning vana talulaud Teilma külast. „Ega vanas pastoraadis polnud eriti luksust,“ rääkis Margit Nirgi.
Ringkäigule pastoraadis järgnes visiit kirikusse, kus Nirgi tutvustas Dolores Hoffmanni vitraaži, Starkopfi altarimaketti ning avaldas arvamust, et ka praegune religioosne kunst võiks kaitse all olla.
Piiskop Salumäe ei olnud Laiusel esimest korda. Tema kõige varasemad käigud Laiusele jäid aega, mil seal oli kirikuõpetajaks Harri Rein. „Ta elas teise koguduse juures. Käis siin teenimas, ma olin talle vahel organistiks,“ meenutas piiskop, kes enne teoloogiaõpinguid oli õppinud muusikat ning 70ndatel vahel Laiusel ja Kursis orelit mängis.
„Natuke on see erakülaskäik, aga mitte ainult,“ ütles piiskop Salumäe. „Eile oli Tartus Eesti Kiriku kolleegiumi selle koosseisu viimane koosolek, täna on Jõhvis perekeskuse õnnistamine. Jäin ööseks Tartusse, sest tahtsin nagunii Margiti juurde tulla, me oleme vanad tuttavad. Minu kätte olid ümberkolimistega jäänud Kõpu raamatuid, mis sobivad siia väga hästi, Laiuse on neile kõige parem koht,“ selgitas ta.
Kingiks raamatuid
„Seal on Kõpu mälestusteraamatu üks köide, kus ta just Laiusest kirjutab, Kõpu fondi üks lühikeste jutluste väljaanne „Kuldne Värav“, mida seal 1977. aastast raadios peeti, ja Endel Kõpu tõlgitud „Apokrüüfid“. See ilmus eraldi raamatuna ega ole Eestis väga levinud. Kui tulid muutuste ajad, toodi need Rootsist ära aja anti mulle hoida,“ ütles Salumäe.
„Võibolla sattusin Margiti eelmisel Laiuse perioodil siia ehk korra. Olen kogu oma elu elanud üsna tiheda kalendriga. Aga kui Margit oli Haljalas, mis on minu piirkond piiskopina, sai seal küll päris mitu korda külas käidud,“ rääkis piiskop.
„Margit alustas seal suurt remonti. Nüüd on kooriruum juba valmis ja kasutusel.
Tal on suurepärane suhtlemisoskus ja ta on osanud leida Saksamaalt üles baltisakslased, kelle juured olid seal. Nagu ka siin praegu. Ta ei arva, et kogu ajalugu algab tema tulekuga, vaid näeb ka varasemat aega. Eks selles ole osa ka tema akadeemilisel taustal. Ta on korporatsiooniga Filiae Patriae seotud ning sel ajal, kui ta õppis, andis meie instituut väga head akadeemilist haridust.
Mina õppisin usuteaduste instituudis 70ndate esimesel poolel. See oli väga huvitav aeg, sest need, kes olid Siberist tagasi tulnud, olid täies jõus. Eks see tagasitulek ja uuesti elama hakkamine võttis ka oma aja. Aga meil oli akadeemiline õhkkond. Me väga rõhutasime, et oleme Eesti vabariigi Tartu ülikooli usuteaduskonna õigusjärglased. Need õppejõud tollal oli tipptase. Uku Masing oli selleks ajaks küll oma suurema tegevuse lõpetanud, aga ma pean ennast ikka tema õpilaseks.
Margi Nirgi tuli õppima hiljem, aga meil olid instituudis ühised kooskäimised ja niisugune instituudiülene suhtlemine,“ rääkis Salumäe.
ANDRA KIRNA
