SISUTURUNDUS
Turvast, ehk mittetäielikult lagunenud taimejäänustest koosnevat setet, on Eestis valdavalt kaevandatud ja kasutatud freesturba ning turbabriketi saamiseks. Majanduslikus tähenduses on turvas maavara. Üldiselt ei loeta turvast taastuvaks energiaallikaks, kuna seda kogutakse suuremates kogustes, kui tagasi jõuab tekkida. Turba taastumisajaks loetakse arvestuslikult üks millimeeter aastas.
Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) on võtnud eesmärgiks inimegevuse tagajärjel kahjustatud soode korrastamise, luues jääksoodes eeldused sookoosluste taastumiseks ja taastekkeks. Ühtekokku on RMK-l nimekirjas 21 jääksood, kus on juba kraavide sulgemise tööd tehtud, tegemisel või projekteerimisjärgus ning mille taastamistööd peaks lähiaastatel lõpusirgele jõudma.
RMK juhtimisel lõpetati 2019. aastal Laiuse jääksoo veerežiimi taastamise projekt. Ehitusprojekt valmis 2019. aasta alguses, ehitustööd tehti 2019. aastal, tööd lõpetati 2019. aasta novembri lõpuks. Kõik tööd tehti ühes osas ning tööde maksumus oli 144 882 eurot.
Projekti rahastati 85% ulatuses Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfond meetmest „Kuivendatud, ammendatud ja hüljatud turbaalade korrastamine“ ning 15% eelarvest tasuti RMK omafinantseeringuna.
Laiuse jääksoo on olnud üks paljudest eelmise sajandi turbakaevandusaladest, mille ökosüsteemile on omaaegne majandustegevus tugeva jälje jätnud. Mahajäetud turbakaevandusalade kattumine taimestikuga on väga vaevaline ja aeglane ning nendelt aladelt eraldub rohkesti süsihappegaasi, mistõttu on jääksoode korrastamine äärmiselt oluline samm, et pidurdada kasvuhoonegaaside teket.
Projekti peamiseks eesmärgiks oli luua eeldused sookooslustele omase veerežiimi taastumiseks, mis omakorda loob võimalused sootaimestiku liigilise koosseisu ja struktuuri taastumisele. Ökosüsteemi tasemel on taastamistööde eesmärk looduslikule sookooslusele omase aineringluste, veerežiimi ja kliimat reguleerivate funktsioonide taastumine (turba teke, magevee puhastamine ja talletamine, lähipiirkonnas veetaseme reguleerimine, CO2 sidumine jne). Kuivendatud turbaväljal hakkab turvas õhu käes lagunema ja eraldab õhku süsihappegaasi – kolm kuni viis tonni süsihappegaasi igalt hektarilt aastas, mis oli Laiuse jääksoo puhul 107 kuni 179 tonni süsihappegaasi aastas.
Jääksoode korrastamine on globaalses mõttes tähtis, et pidurdada kasvuhooneefekti teket ning endiste kaevandusalade taassoostumisele suunamine on selleks oluline samm.
Laiuse jääksoo veerežiimi taastamise projekti tegevused saab jagada kaheks: lõunapoolsema väljaku ja põhjapoolsema väljaku tegevused. Lõunapoolsema väljaku piirikraav taastäideti osaliselt pinnasega ning ehitati kraavile ülevoolupais, et oleks võimalik võtta veeproove ning määrata vee keemilist koostist.
Kuna kaevandusala lõunapoolne väljak oli juba enne taastamistöid veega täitunud, siis otsustati, et see jääb nii ka pärast taastamistöid. Selleks, et oleks võimalik veega täitunud väljakul teha erinevaid uurimusi, rajati alale vaiadel laudtee. Põhjapoolsema väljaku piirikraavi ei olnud võimalik sulgeda, sest eramaade omanikud ei soovinud, et nende maade veerežiim saaks mõjutatud ja nii tuli põhjapoolsema väljaku piirikraavi äärde ehitada veetõkketammid, et hoida vesi taastamisalal.
Lisaks rajati väljakukraavidele pinnaspaise ning ehitati laudteed, et oleks võimalik teha uurimustöid koostöös Tartu Ülikooliga. Uuritakse gaaside eraldumist, veetaseme muutusi, taimestiku taastumist jpm. Kahe väljaku veerežiim on omavahel ühendatud truupidega, mis paigaldati kaevandusala teenindustee alla ehk tegu on ühendatud anumatega, mis üksteist tasakaalustavad. Kokku ehitati taastamisalale 35 pinnaspaisu, ligikaudu 1,6 km veetõkkevalle ja 1,9 km laudteed.
Suuremate muutuste kohta, varasemaga võrreldes, saab põhjalikumaid järeldusi teha alles paari aasta pärast. Vaatamata sellele võime juba täna öelda, et inimese tekitatud haavad on paranemas ning Laiuse jääksoo taimestik asunud jõudsalt taastuma.
