Katre puhul tulebki alustada vist tema loodud rõivastest. Kui tavakujutluses on lapirõivad sellised, millega Tuhkatriinu leelõuka ees võiks istuda, siis Katre võib teha lapitehnikas valmis ka Tuhkatriinu ballitualeti.
“Ma paneksin kõik Katre kleidid endale selga, aga need on mulle liiga pikad, nii et neid siit “ära ajada? mul lihtsalt ei tasu!? ohkas üks Eesti tuntumaid lapitöömeistreid, tagasihoidlikku kasvu Anni Kreem. ?Lapirõivaid teevad ja kannavad paljud, aga Katre pole lihtsalt lapitöömeister, vaid ka meisterõmbleja, mistõttu tema tehtud riided kõlbavad kanda kus iganes.?
Üks Katre klientidest Kadri Peterson meenutas näituse avamisel, kuidas ta Katre õmmeldud pükskostüümis ühele pidulikule üritusele läks ja kuidas tema hea tuttav Signe Kivi ta seal alles kolmandal kohtumisel ära tundis. Siis selgus, et kahe esimese kohtumise ajal oli kogu Signe Kivi tähelepanu koondunud originaalsele kostüümile.
“Signe Kivi oli kostüümist vaimustuses ja ütles, et see on nagu kasetüve negatiiv: mustal kostüümil on külgedel valged detailid,? ütles Kadri Peterson. “Kui juba tunnustatud tekstiilikunstnik niimoodi arvab, on see väga suur kiitus.?
Olgem ausad, allakirjutanulgi läks ühel tähtsal üritusel ühe tähtsa mehe tähtis kõne üsna kõrvust mööda, kuna kaks rida eespool istus Katre oma lapitehnikas ülaosaga kleidis, mis vajas uurimist ja imetlemist?
Käärid käiku
Tänavusel vabariigi aastapäeva puhusel maavanema vastuvõtul oleksid Katre pärast aga peaaegu et käärid käiku läinud. Maakonna paremad ettevõtted ja Aasta Teo tegija said nimelt seekord auhinnaks Katre tekstiiltaiesed, mis kujutasid endast tema poolt loodud Jõgevamaad kujutava lapiteki (see seisab üldjuhul maavalitsuses, praegu on aga samuti Eesti Käsitöö Majas näitusel) vähendatud varianti. Metsatarekese lastekodule antud auhinna ümber kogunenud väikeses naistepundis, kuhu kuulus ka allakirjutanu, läks üsna tuliseks aruteluks selle üle, kuidas asi tehtud on: et kas tõesti on Katre umbes ruutsentimeetrised riidetükid ükshaaval kokku õmmelnud või käis see kuidagi lihtsamalt.
Kuna autor ise oli juba silmapiirilt kadunud ja selgitust küsida polnud võimalik, oligi kaalumisel kääride väljaotsimise ja äärekandi lahtiharutamise variant. Kui Katrele seda lugu tagantjärele rääkisin, ütles ta naerdes, et Põltsamaa Felixis, kuhu üks auhind läks, olevatki midagi sarnast juhtunud. Ning et tegelikult on mini-lapitekk (sedagi saab Tallinna-näitusel näha) tehtud lapipitsa tehnikas, st et tillukesed riidetükid on kinnitatud üksteise kõrvale liimiriidele, kaetud õhukese läbipaistva vuaalkangaga ja siis läbi tepitud.
Näitusel on ka üks suur lapipitsa tehnikas töö ? “Nööbikodu?. Nööpide lapitöös kasutamine hakkas Katrele meeldima pärast Eesti Lapitöö Seltsi möödunudsügisest reisi Saksa- ja Prantsusmaale. “Nööbikodu? koosneb paari ruutdetsimeetri suurustest nööridega ühendatud eri toonides lappidest, mis kaunistatud sama karva nööpidega.
“Kõigepealt käisin ema nööbisahtli kallal,? ütles Katre. ?Kui sellest väheks jäi, sain nööpe juurde sõbrannalt ja kliendilt Kadrilt ning kolleeg Tiinalt. Kui nööpe juurde koguneb, võin tööd rida-realt pikendada või laiendada. Selleks saigi leiutatud selline lõdvalt seotud struktuur.?
?Oleks ma seda nööbiasja enne teadnud!? ohkas seepeale Põltsamaa käsitööseltsi esinaine Anne Ütt. ?Ma oleksin sulle kohe öelnud, et kõige rohkem nööpe ? lausa liitrite kaupa ? on kaltsuvaibakudujatel, kes neid kaltsukotirõivastel eest ära lõikavad.?
Parimad kriitikud
Anne Ütt oligi tegelikult see, kes Katre Arulat väsimatult tagant torkis, et ta Tallinnas näituse teeks.
?Põltsamaa on ennast küll juba teadvustanud kuninga-, veini- ja roosilinnana, aga meie meelest võiks ta ikka käsitöölinnana ka tuntud olla,? arvas Anne Ütt. ?Pealegi on Katre tööd igati väärt, et neid siin näidata.?
Sama meelt olid Eesti Lapitöö Seltsi juhatuse liikmed, kes vaat et täies koosseisus näituse avamisel olid.
?Katrel on laitmatu maitse, oma stiil ja kvaliteedi osas ei tee ta kunagi kompromisse,? kinnitas Marja Mattisen.
Näitust üles panna aidanud Ene Pars lisas:
“See, et näitusevalikust välja jäänud tööd osutusid olevat just varem tehtud, näitab seda, et Katre on lapimeistrina pidevalt arenenud.?
Katre ise tänas näituse avamisel nii oma ema ja tädi kui ka abikaasat ja lapsi. Esimesed muutsid tekstiili-ilma talle juba lapsepõlves koduseks, teised on praegu tema parimad kriitikud.
“Kui võõras jätab sulle viisakusest mõne asja ütlemata, siis oma pere liikmed on lõpuni ausad ja sellest on palju abi,? sõnas Katre.
Kui praegu on tema lapi- ja õmblustöökojas kahekuuline järjekord, siis pärast Tallinna-näitust, mis jääb avatuks aprilli alguseni, võib see tunduvalt pikemaks venida.
RIINA MÄGI
