Laine Pärn: Muresid pole olnudki – halb ei jää meelde!

  

Laine Pärn on Kaarepere Põhikoolis töötanud 38 aastat ja näinud selle aja jooksul erinevate põlvkondade noori üles kasvamas. Oma ainsalt töökohalt oli ta tänavu sunnitud lahkuma seoses kooli sulgemisega. 110 aastat tagasi koolimajaks ehitatud uhke maakivihoone õpilastele enam uksi ei ava, sest viimaseid on lihtsalt liiga vähe.

 

Kaareperes hakati kooliharidust andma juba 1766. aastal. Uus maakivist koolimaja valmis 1897. aasta oktoobris. Aastaks 2008 oli aga põhikooli alles jäänud vaid 42 last, sest Palamuse Gümnaasium asub Kaareperest 5 kilomeetri kaugusel. Lähedal on ka Luua Algkool, rääkimata sellest, et ka Jõgevale ja isegi Tartusse kooli minek pole tänapäeva tingimustes enam mingi probleem. 

Sulgemiseoht oli õhus mõnda aega

Laine Pärn ei üritagi oma kurbust varjama hakata. Ta on koolimajas veel selleks, et asju kokku panna ja maja tühjaks teha.

Kuigi oht, et kool võidakse sulgeda, sest lapsi jääb ümbruskonnas vähemaks, oli õhus juba mõnda aega, mõjus lõplik otsus, mis tehti jaanuari lõpus või veebruari alguses, ikka nagu välk selgest taevast.

“Võib-olla oleks võinud veel jätkata, miks mitte koos lasteaiaga kasvõi algkoolina, kuid ega keegi eriti midagi enne ei öelnud ega teinud, kui asi oli juba ära otsustatud,” nendib eakas pedagoog, tõdedes, et inimesed on arusaamatult passiivsed ning kodanikujulgust ja -algatust pole sugugi märgata.

“Ma olen küll pensionär, kuid käsitöö- ja kunstiõpetaja on rahulikum ala, oleksin võinud veel edasi töötada,” kinnitab staažikas õpetaja, kes on 38 aastat kooliperele kunstiõpetust ja tütarlastele käsitöötunde andnud, pidades selle kõrvalt ka kord õppealajuhataja, kord direktori ametit.

Selle asemel, et sarnaselt paljude teiste paikadega oma kooli kestmise eest võidelda, oli Kaareperes hakanud sujuvalt maad võtma vastupidine tendents. Paljud vanemad hakkasid oma lapsi juba varem Kaarepere koolist Palamusele viima.

“Viimane aasta oli kohe tunda, et siin polnud enam eriti selliseid lapsi, kellelt oleks saanud väga ilusaid joonistusi või käsitöid. Eelmisel suvel läksid meilt ära paljud tublid lapsed, näiteks 5. ja 6. klassist. Allesjäänud õpilastel polnud ei käsitöö- ega kunstihuvi, neile oli peaasi, et töö oleks tehtud ja hinne kirjas,” tunnistab Laine Pärn, et varasemat töörõõmu viimasel aastal enam õieti polnudki. 

Õpilased on muutunud

Pedagoog, kes peaaegu pool oma 18-aastasest direktoriametist pidanud sügaval stagnaajal ja kes ühes ja samas koolis töötanud nii kaua, võib võrrelda oma kunagisi ja hiljutisi õpilasi. Esimene asi, mis kohe meelde tuleb, on see, et vanasti käis õppimine ja füüsiline töö käsikäes. Oli toimiv kooliaed ja kohustuslikud ümber maja riisumised. Koolil polnudki majahoidjat ja palju tööd tegid õpilased ise ära.

“Käisime sovhoosis kartuleid ja peete võtmas, aga kõige selle juures jõuti ka õppida. Nüüd on töötamine kõrvale jäänud, aga õppimine ei lähe küll paremini,” muretseb pedagoog.

“Olen tihti sellele mõelnud, et praegu on lapsevanemad ju needsamad inimesed, keda ma ise olen siin õpetanud. Nad kõik olid väga töökad ja koolis tehti tõesti palju ära laste endi jõuga. Olid näiteks korrapidajad, kes koristasid klasse jne. Kas needsamad tollased õpilased nüüd tõesti arvavad, et nende lapsed ei pea seda tegema?” mõtiskleb Laine Pärn. Erinevus on ka otseses õppetöös.

Käsitöö oli vanasti paljudel juba kodus selgeks õpitud, tänapäeval aga tulevad lapsed kooli ega oska üldjuhul ei heegeldada ega kududa, tikkimisest või õmblemisest rääkimata. Kodudes lihtsalt pole lõngu ega riiet ja pole ka samasugust vajadust midagi ise teha, kui varem oli.

Vanasti sai õpetaja sõnul koolis päris suuri töid valmis tehtud, näiteks mõne õppeaasta jooksul lausa vaipu tikitud. Nüüdsed lapsed valivad aga võimalikult väikesi töid.

“Mingil määral on see ka mõistetav: poest on ju kõike saada ja nii minnakse sageli lihtsama vastupanu teed,” arvab õpetaja. 

Kaarepere sai koduseks

Laine Pärn on sündinud Põltsamaal, alustanud kooliteed Lustiveres ja lõpetanud keskkooli Põltsamaal. 1970. aastal lõpetas ta Tallinna Pedagoogilise Instituudi.

“Selleks ajaks olin elanud Tallinnas viis aastat ja mulle tundus, et paremat kohta kui Tallinn pole olemas,” muigab Laine Pärn.

Viimasel kursusel sai tollane üliõpilane teha valiku nende kohtade hulgast, kuhu vastava aine õpetajat vajati. Laine Pärn valis Kaarepere just seetõttu, et tegemist oli ikkagi kodumaakonnaga.

“Maikuus, kui kool veel käis, tulin ma Kaareperre olukorraga tutvuma. Tahtsin teada, kuhu ma sügisel pean tööle tulema,” meenutab ta. “Sama aasta 12. septembril ma abiellusin ja vähemalt algul olime mehega mõlemad kindlad, et tulevikus kolime Põltsamaale. Elu kujunes aga nii, et kui kohustuslikud kolm aastat sai ära oldud, oli juba perre sündinud ka tütar ning lasteaed oli siinsamas lähedal. Nii saigi Kaarepere meile koduseks!”

Aeg, mil Laine Pärn oma mõlemad tütred ilmale kandis, oli teistsugune kui praegu. Iga ema pidi väikese lapse juurest kindlasti tagasi tööle minema. Ainult aasta võis kodus olla. Rääkimata sellest, et oleks mingeid lastetoetusi makstud. Kodune majanduslik olukord lihtsalt sundis tööle minema.

Praeguseks on Laine Pärnal lisaks kahele tütrele ka viis lapselast, ent kõik nad elavad Kaareperest kaugemal.

“Tänavune aasta oli mulle väga raske ja pöördeline,” muutub Laine Pärn perekonnast rääkides taas lohutamatuks. Pisut aega pärast kooli sulgemise otsusest teada saamist mattis ta oma abikaasa. Kaks lahkumist korraga oleks palju ka vähem tundlikule inimesele, kui seda on kunstiõpetaja.  

Mis koolimajast edasi saab?

“Olen alati arvanud, et olen õige eriala valinud. Kuigi aeg oli imelik ja õpetajatelt nõuti päris veidraid asju, nagu näiteks, et silmuskudumise terminid tuli tunnis ka vene keeles tahvlile kirjutada ja muud säärast, mida tegelikkuses vist keegi ei teinud, tuldi käsitöö- ja kunstitundi siiski mingil määral justkui puhkusele. Minu närv ka puhkas tunnis ja töörõõmu oli parasjagu.”

<span style=”FONT-SIZE: 10pt; FONT-FAMILY: Arial”>Pikkadele tööaastatele tagasi vaadates kinnitab Laine Pärn, et noortega koos olemine ja  tegutsemine valmistas talle alati rõõmu. Tunnustus õpetajale oli seegi, kui tema õpilased joonistusvõistlustest ja käsitöönäitustest osa võtsid ning auhindu said.

“Muresid mulle ei meenugi, vist seetõttu, et halb ju meelde ei jäägi,” kinnitab ta.

Oma osa on mänginud ka ilus, toetava interjööriga koolimaja, kus nii seinad, põrand kui aknad on rääkinud oma keelt, aga seegi, et just kunstiklass on olnud avar ning pakkunud võimalust seinad alati õpilaste joonistusi täis riputada.

Mis Kaarepere kaunist maakivist koolimajast nüüd edasi saab, pole veel päris kindel. Kuulu järgi proovib Palamuse vald seda müüa, jutud käivad, et hea meelega nähtaks sinna hooldekodu tulevat.

“Põhiline, et maja tühjaks ei jääks, sest siis hakatakse seda lõhkuma,” muretseb Laine Pärn.

“Kes lõhuvad? Kaarepere noored,” ütleb ta kurbuse ja kahetsusega hääles. Neid, kel midagi teha pole ja kellele meeldibki lihtsalt lõhkuda, jätkub kõikjale.

“Ma ei saa aru, kas nad tunnevad sellest mõnu või rõõmu, ma ei tea, mis see on,” imestab eluaegne õpetaja. Ta toob näite:  Kaareperes on paar aastat vana bussipeatus, kus plekk mõlki taotud. Esimene asi, mis otsekohe lõhuti, oli aga tsementi valatud prügikast. Ka pink lõhuti ära ja kõik seinad kritseldati täis. Õpetaja arvates on vandaalitsejate hulgas ka tema enda õpilasi. 

“Kui kampadesse kogunetakse, siis tehakse pahandusi. Üksikult võttes pole neil noortel vigagi. Võib-olla on karistused tänapäeval liiga väikeseks läinud, aukartust ega hirmu ei tunta küll enam vist millegi ees. Õpetajal aga pole mingeid muid vahendeid kui ainult veenmine ja sellega ei jõua kuigi kaugele,” mõtiskleb Laine Pärn. 

 

Rahvamaja kunstiring jätkab

Rahvamaja uksed jäävad Kaareperes esialgu veel aga lahti ja seal saab Laine Pärn oma tööd edasi teha, õpetades ainult neid lapsi, kes on tõesti käsitöö- ja kunstihuvilised. Niisugune ring, kus käivad 1.-6. klassi õpilased, on tal rahvamajas edukalt tegutsenud juba paar aastat.

JAANIKA KRESSA

blog comments powered by Disqus