Kuna Voore Põhikooli õpilased mängisid pidustustel ühtekokku kolme lavastust, tuleb siinkohal lisada, et parimaks tunnistati Oskar Lutsu ainelist lavastust “Viis pakikest” mänginud seltskond, keda juhendasid Eve Koch ja Mare Maasik. Liblikapüüdja vanemale trupile tõi tunnustuse Lianne Saage-Vahuri Pu?kini-aineline lavastus “Kivist külaline” ja Tabivere Harrastusteatrile Tõnis Lepa lavastus “Armastus ja külmad varbad”.
Lavastajapreemia said Tõnis Lepp ja Torma Põhikooli draamaringi OFF juhendaja Ülle Säälik, rollipreemiad pälvisid Pille Arro (Kirsikese osa lavastuse “Cipollino seiklused”) ja Kaarel Laak (Maxi osa lavastuses “Max ja Milli”) Voore Põhikoolist, Teet Jürimäe (osa luulelavastuses “Maailmas on miljon kaksteist teed”) Liblikapüüdja nooremast trupist, Virgo Ernits (osad lavastuses “Kivist külaline”) Liblikapüüdja vanemast trupist, Eve Somelar (Jutustaja osa lavastuses “Kuidas sündis Kalevipoeg”) kultuuriseltsi Vanaveski näitetrupist ning Sirje Teesaar (Othilde osa lavastuses “Pula-Peetri pärandus”) Maarja rahvamaja näiteringist.
Valgustuse ja heli eest sai eripreemia Tabivere Harrastusteatri tehniline abimees Imre Tõekalju, sotsiaalkriitilise teemakäsitluse eest Põltsamaa kultuurikeskuse noorteteater Viribus Unitis.
Hindajateks ja preemiajagajateks olid seekord Tartu Ülikooli teatriteaduse tudeng Lennart Peep, Tartu Teoloogiaakadeemia professor, harrastusnäitleja Toom Õunapuu, Palamuse Amatöörteatri liikumisjuht ja näitleja Sirje Kiis ning Eesti Harrastusteatrite Liitu esindanud draamapedagoog ja lavastaja Liisi Tegelmann.
Kolme kategooria parimad esindavad esindavad maakonda vastavatel riigifestivalidel.
Mis tõi edu?
Mis siis parematele edu tõi? Tabivere Harrastusteatri puhul see, et August Kitzbergi jutustusest “Hennu veli” võetud jantlik lavalugu, mida võiks iseloomustada kui matsi-Shakespeare’i (kõik tegelased saavad lõpuks surma või tapavad end, nagu Shakespeare’i tragöödiates), on lavale toodud väga stiilipuhtalt, teatriajaloolist tausta järgides ning tegijate endi suure lusti tähe all. Tundub, et Tõnis Lepp oskab harrastusnäitlejatele selgeid ja arusaadavaid ülesandeid püstitada ja see soodustab nende korralikku täitmist.
Liblikapüüdja “Kivist külalisegi” kiitis ?ürii stiilseks ja pildiliselt huvitavaks, seda muuhulgas tänu Kristjan Rohioja poolt hästi seatud liikumisele.
“Teie trupp on nii ühtne, et kui me teist kellelegi rollipreemia anname, siis on see nii või naa tegelikult tunnustus kõigile lavalolijaile,” ütles Toom Õunapuu Liblikapüüdja vanemale rühmale nn tagasiside-veerandtunnil.
“Teksti valdate te suurepäraselt,” lisas Lennart Peep. “Kui aga millestki puudu jäi, siis erootikast, seksuaalsest pingest, mis tegelaste vahel pidanuks toimima.”
Ent äkki on seda nii noortelt näitlejatelt veel vara nõuda?
Voore Põhikooli trupi lavastus “Viis pakikest” ei põhinenud Lutsu följetoni originaalkujul, vaid kooli endise õpetaja Rein Kahuski koostatud värsstekstil. Mis andis muidugi edasi samu sündmusi.
“Lühike tabav lugu,” tõdes Lennart Peep. “Ainult tempo võinuks sellise jantliku tüki puhul kiirem olla.”
Ajahädas
Nii ?üriil kui ka allakirjutanul oli tõsiselt kahju sellest, et Põltsamaa kultuurikeskuse noortetrupil Viribus Unitis polnud olnud piisavalt aega trupi liikmete endi valitud ja tõlgitud huvitava lavateksti ? W. Mastosimone’i “Bang Bang You’re Dead” (“Põmm-põmm, sa oled surnud”) ? läbimõeldumaks lavaleseadmiseks. Tabiveres mängitud kujul kippus see ?üriiliikmete arvates tükati kuuldemänguks üle minema. Samas oli Viribus Unitis üks vähestest, kes saeekord n-ö uut lugu jutustas. Kuigi ka vanu lugusid üha uuesti interpreteerides saab teha väga head teatrit, vajab vaataja vaim siiski vahel ka päris uusi lugusid.
Ajahätta oli kahjuks jäänud ka Torma Põhikooli draamaring OFF ja seetõttu polnud paljud iseenesest head ideed vääriliselt teostunud.
“Kui nähtu kuidagi kokku võtta, siis ütleksin, et kõik õnnestumised algavad õigesti valitud materjalist ja ebaõnnestumised materjaliga altminekust,” arvas Toom Õunapuu. “Ja mõistagi ei korva miski vaatajatele edastada oleva sõnumi puudumist: üksnes tuntud loo illustreerimisel pole mõtet.”
Liisi Tegelmann pani juhendajatele, kel endal vastav ettevalmistus puudub, südamele, et nad ei häbeneks abi küsida ning professionaalseid lavastajaid kasvõi aeg-ajaltki oma tööd üle vaatama kutsuda.
Lennart Peep pidas eriti tänuväärseks seda, et koolides teatrit tehakse: loovust arendavaid tunde on tunniplaanis ju nii vähe ning teatritegemine aitab seda lünka täita.
Tögamise korras võiks öelda, et kuigi äsjastel näitemängupidustustel toimetas laval erakordselt palju kadunukesi (näiteks “Kivist külalises”, “Armastuses ja külmades varvastes” ja lavastuses “Bang Bang You’re Dead”), tundus maakonna harrastusteater vägagi elus olevat.
RIINA MÄGI
