Eeldades, et jänes sai viga, peab Vatanen auto kinni ja jookseb jänesele järele. Ja tagasi autosse jäänud kolleegide ? fotograafi ja assistendi ? juurde enam ei pöördugi, vaid hakkab koos jänesega mööda Soomemaad rändama. Kus nendega juhtub igasuguseid asju ja kus nad kohtavad igasuguseid inimesi, loomi ja linde.
“Jänese aasta” lavastus põhineb soome menukirjaniku Arto Paasilinna samanimelisel romaanil, millega lavastaja, Soome Lapimaalt pärit Kristian Smeds on, tõsi küll, üsna vabalt ümber käinud. Aga nii, et Paasilinna vaim ja sõnum jäävad alles. Kui mitte ei võimendu.
Erinevusi on juba sü?eeski: mõni seik on välja jäänud, mõni seik juurde tulnud. Lisandunud on igasugu värskeid ajakajalisi nükkeid. Ent kõige olulisem on ehk see, et Paasilinnal on loomad-linnud tummad tegelased, Smeds on nad aga kõnelema pannud. Toiduvargast ülbe ronk, keda Vatanen ja Jänes Lapimaal kohtavad, siseneb mängu näiteks nii, et vaataja ei pruugi taibata, et ta pole inimene, vaid lind. Alles tüki aja pärast hakkab aimuma, et tegemist on hoopis linnuga. Kusjuures kahtlus püsib siiski veel mõnda aega: kumb ta siis on ? ronk või inimene? Kuni lõpuks taipad, et vahet pole. Mõned iseloomuomadused ja käitumismallid esinevadki võrdse eduga nii inimühiskonnas kui ka looma/linnuriigis.
Ähmased piirid
Jänes kõneleb muidugi juba algusest peale. Tema monoloogiga (mille võib tembeldada ka publikuga flirtimiseks) etendus algabki. Paasilinnal on jänes, muuseas, isane, Von Krahli lavastuses mängib teda aga naisnäitleja. Algselt oli selleks Jõgevalt pärit Mari Abel, viimases, 7.-16. septembrini kestnud etendusteseerias aga lapsepuhkuselt naasnud Tiina Tauraite. Jänese soomuutus oli ilmselt sihilik, sest Smedsi lavastuses valitseb Vatase (Erki Laur) ja Jänese vahel isegi väike seksuaalne pinge, kuigi mingist perverssest zoofiiliast on asi kaugel. Smedsi üles ehitatud maailmas on inimühiskonna ja loomariigi piirid lihtsalt väga ähmased.
Lavastajana oskab Smeds erilise mõnuga välja tuua inimloomuse veidraid varjundeid ja tobedaid käitumismalle. Äratundmisrõõmu saab vaataja tunda lugematuid kordi: ikka ja jälle tuleb meelde mõni omagi elus ette tulnud seik või inimene.
Nagu ikka, teeb Von Krahli teatri väike trupp ka “Jänese aastas” hiilgavat koostööd ja keegi pole kellestki peajagu üle, vaid kõik on võrdselt head. Kui kedagi eraldi välja tuua, siis Ronga, Pääsukese jt karakterrollides hiilgavat Juhan Ulfsakit. Koomuski tegemises on talle Eesti teatris tegelikult vist raske vastast leida. Kusjuures tema koomusk pole kunagi koomusk koomuski pärast, vaid sellest kumab ikka läbi ka mingi valus alatoon.
Juveliiritäpsusega mäng
Igasugu video- ja arvutivärgi teatris kasutamise suhtes olen ma senini olnud üsna skeptiline. “Jänese aastas” on aga nn uus meedia lavastuse täiesti orgaaniline koostisosa. Tõeline kübaratrikk on see, kuidas Vatanen ja tema naine (Riina Maidre) lavastuse lõpuosas video vahendusel dialoogi peavad: kord on naine ekraanil videopildis ja Vatanen elavas olekus laval, kord vastupidi. See eeldab näitlejatelt juveliiritäpsusega mängu: kui elav partner saab veel sinu komistusele omapoolse teksti- või tempomuutusega reageerida, siis video jookseb julma ükskõiksusega omasoodu.
Kui Paasilinnal lõpeb “Jänese aasta” sellega, et Vatanen suusatab karu jälitades Nõukogude Liidu (1975. aastal, mil “Jänese aasta” ilmus, oli selline riik veel vägagi olemas!) piiridesse, kus ta arreteeritakse ja tapikorras Soome tagasi saadetakse. Von Krahli lavastuses vahetab karvane-kõrvuline peakate lõpus omanikku ja vaataja näeb video, kuidas jänesekõrvadega Vatanen, püss õlal, Von Krahli Teatri uksest öisesse Tallinna vanalinna lahkub. Igaüks võib seda tõlgendada, kuidas tahab. Tavaliselt tulevad oravarattalt mõneks ajaks maha hüpanud kas enda seesmisest sunnist või pere/ühiskonna survel peatselt rattale tagasi. Vatanen siis vist ei tulegi. Või vähemasti ei lase ta tänapäeva kainest arvestusest ja tulemusmõtlemisest juhinduval maailmal enam end vaimselt neelata.
Oleviku vormi olen “Jänese aastast” kirjutades muidugi täiesti asjata kasutanud: pärast 16. septembri etendust läks see lavastus kahjuks Von Krahli mängukavast maha. Kuigi vaatajaid oleks raudselt veel jätkunud. Aga küllap tahab teater uute projektidega edasi minna.
Nii et kuigi “Jänese aastat” sa, armas lugeja, enam vaatama minna ei saa, siis Von Krahli Teatrisse võid minna ometigi. Mõtlevat inimest pole seal kunagi igavuse, halluse ja labasusega ahistatud. Ja kui su aju või südame ümber kipub parasjagu kõva rutiinikoorik kasvama, siis see läheb selles teatris enamasti katki nagu pähklikoor. Olen oma nahal proovinud. Nii et iga kord ei peagi jänesega/jänesena metsa minema, võib minna ka teatrisse.
RIINA MÄGI
